Postitatud: 10. jaanuar 2010, 19:45
Tere
Oravate (ja diivani...) pilte võib nüüd ja edaspidi vaadata aadressil http://picasaweb.google.com/meie.oravad
Elu kulgeb meil üldiselt nagu ameerika mägedel, vahel tundub, et väga hästi ja teinekord jälle üle kivide ja kändude. Kratt (emane) on üsna talveunes, käib ainult päeva ajal väljas, siis kui meie tööl oleme. Pelglik on ta ka. Kui talle läheneda, siis ta kas mängib surnut või lipsab pessa. Ta on arvamusel, et kui ta ennast ei liiguta, siis teda pole olemas
Vahel on nagu multifilmis. Vaatan teda, ta tardub. Vaatan korraks kõrvale, ta liigub 2 sammu edasi, kui uuesti vaatan, siis jälle tardub (ainult siis 2 sammu kaugemal kui ta eelmine kord oli). Kratt on ilusasti koolitatud ja teeb oma hädasid ühte nurka ja ajab aluspanu peale.
Pätiga on vähe keerulisemad lood. Tema armastab siristada ükskõik kus, näiteks puuri küljes rippudes, kõht seina (tapeedi) poole. Tulemus on siis see, et ma pean mitu korda päevas tapeeti märja lapiga pesema. Meil on oravatel iseehitatud puur, millel on üks väljaulatuv kuubik, mida nimetame jõusaaliks. Seal on jooksuratas. Kui puuri põhiosal on lisaks võrgule ka ca 15cm pleksiklaasist äär, siis sellel kuubikul on ainult võrkseinad, kuna me ei arvanud, et see kujuneb Päti lemmikpaigaks. Seal ta põhiliselt elab, sööb, ja käib ka wc-s, kõike läbisegi. Seega kõige tüüpilisem pissitamistreenimismeetod, tõsta must aluspanu kohta, kuhu peaks tekkima wc, ei sobi. Sest see on ainus koht kogu puuris, kuhu aluspanu panna ei saa. Eks see on vist murphy seadus, et ta just seal armastab toimetada. Üldiselt me oleme hetkel jõudnud arusaamiseni, et tuleb vähemalt ajutiselt ka sellele treeningkuubikule seinad ümber ehitada ja aluspanu sisse panna, et saaks sel meetodil Pätile kombeid õpetada. Proovisin muidu ka loomapoest saadud kassidele-koertele mõeldud haisupritsiga talle asja seletada, aga selle asemel, et eemale peletuda, hakkas ta sinna haisutatud põrandale eriti suuri loike tegema, ilmselt eesmärgiga rohkem haiseda. Lisaks ta lakkus peale seal kõndimist nii meeleheitlikult oma varbaid, et mul tekkis hirm, kas ta äkki mingil moel allergiline pole või see talle halvasti ei mõju. See haisuprits on hetkel kapis paremaid päevi ootamas. Proovisin ka selle jõusaali põhja pesemise pabereid pissinurka tõsta, aga kuna paber on tore pesamaterjal, lõppes asi sellega, et nad toppisid ka need pissised paberitupsud omale põske ja viisid pessa
Seega ka see strateegia vedas alt.
Omavaheline läbisaamine on neil suhteliselt arusaamatu. Alguses magasid nad ühes pesas, puuri peal väljas olles kippusid madistama, aga pesas oli rahulikult. Peale seda, kui Pätt meie äraolekulo 2 päeva korteri peal ringi trallis, viskas Kratt ta pesast välja (või ei sobind talle endale enam selline väikekodanlik elu). Pätt kolis omaette elama. Praegu on siis seisud sellised, et kui nad kahekesi korraga pesadest väljas on, siis varem või hiljem lõppeb nende kooseksisteerimine puuris meeletu tagaajamisega. Kusjuures taga ajavad nad üksteist arusaamatult, kord üks teist, siis teine esimest, vahel ehmatavad mõlemad ära ja jooksevad üldse kumbi omas suunas... ainuke reeglipärasus on see, et kui Pätt läheneb oma vanale pesale, ehk sellele, kus nad koos elasid, ja kus praegu Kratt resideerub, siis läheb ilgeks madinaks, sest Kratt ilmselt kardab, et ta varud pannakse pihta.
Pätiga oleme üldiselt jõudnud sellisele sõpruse tasemele, et ta on paar korda mulle juba pihu peale roninud maiustusi sööma. Ma teen talle sellise kaval rea, et panen esimese maiuse sõrme peale, teise kesest pihku, ja kolmanda randme juurde. Esimese ta saab niisama kätte, teise jaoks venitab ennast häääääästi pikaks ja toetab esikäpad minu pihku. Kolmandani ta sel meetodil enam ei ulatu ja tal pole midagi muud teha kui üleni pihku kolida.
Eile tegin esimest korda puuri suurpuhastust ja Pätt ehmatas käsitolmuimeja müra peale nii ära, et lipsas puurist välja. Tagasisaamine vältas seekord ligi 3 tundi, mille jooksul me barrikadeerimise sobimatuid teid ja ehitasime jooksukoridore, ja tegime koledaid hääli, et ta diivani alt meile sobilikus suunas liikuma hakkaks. Peale seda vaheintsidenti on ka Pätt taas veidi arglikum, aga tasemeni number 2 (maiustus peo keskel ja päti esijalad peos) oleme uuesti tagasi jõudnud...
Aga noh, mõtlen, et kes tasa sõuab, see kaugele jõuab!
Oravate (ja diivani...) pilte võib nüüd ja edaspidi vaadata aadressil http://picasaweb.google.com/meie.oravad
Elu kulgeb meil üldiselt nagu ameerika mägedel, vahel tundub, et väga hästi ja teinekord jälle üle kivide ja kändude. Kratt (emane) on üsna talveunes, käib ainult päeva ajal väljas, siis kui meie tööl oleme. Pelglik on ta ka. Kui talle läheneda, siis ta kas mängib surnut või lipsab pessa. Ta on arvamusel, et kui ta ennast ei liiguta, siis teda pole olemas
Vahel on nagu multifilmis. Vaatan teda, ta tardub. Vaatan korraks kõrvale, ta liigub 2 sammu edasi, kui uuesti vaatan, siis jälle tardub (ainult siis 2 sammu kaugemal kui ta eelmine kord oli). Kratt on ilusasti koolitatud ja teeb oma hädasid ühte nurka ja ajab aluspanu peale.Pätiga on vähe keerulisemad lood. Tema armastab siristada ükskõik kus, näiteks puuri küljes rippudes, kõht seina (tapeedi) poole. Tulemus on siis see, et ma pean mitu korda päevas tapeeti märja lapiga pesema. Meil on oravatel iseehitatud puur, millel on üks väljaulatuv kuubik, mida nimetame jõusaaliks. Seal on jooksuratas. Kui puuri põhiosal on lisaks võrgule ka ca 15cm pleksiklaasist äär, siis sellel kuubikul on ainult võrkseinad, kuna me ei arvanud, et see kujuneb Päti lemmikpaigaks. Seal ta põhiliselt elab, sööb, ja käib ka wc-s, kõike läbisegi. Seega kõige tüüpilisem pissitamistreenimismeetod, tõsta must aluspanu kohta, kuhu peaks tekkima wc, ei sobi. Sest see on ainus koht kogu puuris, kuhu aluspanu panna ei saa. Eks see on vist murphy seadus, et ta just seal armastab toimetada. Üldiselt me oleme hetkel jõudnud arusaamiseni, et tuleb vähemalt ajutiselt ka sellele treeningkuubikule seinad ümber ehitada ja aluspanu sisse panna, et saaks sel meetodil Pätile kombeid õpetada. Proovisin muidu ka loomapoest saadud kassidele-koertele mõeldud haisupritsiga talle asja seletada, aga selle asemel, et eemale peletuda, hakkas ta sinna haisutatud põrandale eriti suuri loike tegema, ilmselt eesmärgiga rohkem haiseda. Lisaks ta lakkus peale seal kõndimist nii meeleheitlikult oma varbaid, et mul tekkis hirm, kas ta äkki mingil moel allergiline pole või see talle halvasti ei mõju. See haisuprits on hetkel kapis paremaid päevi ootamas. Proovisin ka selle jõusaali põhja pesemise pabereid pissinurka tõsta, aga kuna paber on tore pesamaterjal, lõppes asi sellega, et nad toppisid ka need pissised paberitupsud omale põske ja viisid pessa
Seega ka see strateegia vedas alt. Omavaheline läbisaamine on neil suhteliselt arusaamatu. Alguses magasid nad ühes pesas, puuri peal väljas olles kippusid madistama, aga pesas oli rahulikult. Peale seda, kui Pätt meie äraolekulo 2 päeva korteri peal ringi trallis, viskas Kratt ta pesast välja (või ei sobind talle endale enam selline väikekodanlik elu). Pätt kolis omaette elama. Praegu on siis seisud sellised, et kui nad kahekesi korraga pesadest väljas on, siis varem või hiljem lõppeb nende kooseksisteerimine puuris meeletu tagaajamisega. Kusjuures taga ajavad nad üksteist arusaamatult, kord üks teist, siis teine esimest, vahel ehmatavad mõlemad ära ja jooksevad üldse kumbi omas suunas... ainuke reeglipärasus on see, et kui Pätt läheneb oma vanale pesale, ehk sellele, kus nad koos elasid, ja kus praegu Kratt resideerub, siis läheb ilgeks madinaks, sest Kratt ilmselt kardab, et ta varud pannakse pihta.
Pätiga oleme üldiselt jõudnud sellisele sõpruse tasemele, et ta on paar korda mulle juba pihu peale roninud maiustusi sööma. Ma teen talle sellise kaval rea, et panen esimese maiuse sõrme peale, teise kesest pihku, ja kolmanda randme juurde. Esimese ta saab niisama kätte, teise jaoks venitab ennast häääääästi pikaks ja toetab esikäpad minu pihku. Kolmandani ta sel meetodil enam ei ulatu ja tal pole midagi muud teha kui üleni pihku kolida.
Eile tegin esimest korda puuri suurpuhastust ja Pätt ehmatas käsitolmuimeja müra peale nii ära, et lipsas puurist välja. Tagasisaamine vältas seekord ligi 3 tundi, mille jooksul me barrikadeerimise sobimatuid teid ja ehitasime jooksukoridore, ja tegime koledaid hääli, et ta diivani alt meile sobilikus suunas liikuma hakkaks. Peale seda vaheintsidenti on ka Pätt taas veidi arglikum, aga tasemeni number 2 (maiustus peo keskel ja päti esijalad peos) oleme uuesti tagasi jõudnud...
Aga noh, mõtlen, et kes tasa sõuab, see kaugele jõuab!