Postitatud: 14. aprill 2010, 19:49
Minu Nix elab selle oravadaami juures, kellest eelmises postituses juttu on, kes möödunud krõbeda talve õues elas. Ta oli jäetud juba sügisel õue (et kohaneks külma saabumisega, kasvataks aluskarva ja harjuks jahedaga). Talle oli sügisel antud ohtralt söögipoolist, mille ta kõik samblaga ja põhuga vooderdatud pesakasti vedas. Seal veetis ta oma talveune ja lume sulades tuli vöödipreili pesast välja. Kevadel oli pool pesa toidumoona täis, kuid suur osa sellest oli uriini ja väljaheitega segamini.
Netist lugesin erienvatelt saitidelt vöötoravate talvitumise kohta. Kirjutan kokkuvõtte, mis loetust meelde jäi. Ehk siis olulisem, mida võiks teada talveks vöötorava õue jätmisega seoses.
Enamus vöötoravad kaevavad oma talvepeuru u 45-85 cm sügavusele maa sisse. Pesa (tunneli lõpus) on 15 cm läbimõõduga (sissepääsutunnel on u 5-10cm), mis on sambla ja heinte, rohu ja hakitud lehtedega vooderdatud. Selliseid pesasid on leidnud loodusuurijad. Üksikutel juhtudel on loodusuurijad leidnud ka 4 meetri sügavusel olevaid mitme keerdkäigulise väljapääsutunneliga vöötorava urge. Tunnelid on olulised seetõttu, et sinna lükatakse toidukestad ja fekaalid (et urg puhta ja kuivana hoida). Sissepääsud kaevatakse alati mingi objekti juurde, mis võib olla puu, suur kivi, känd. Vöötorav kaevab uru esikäppadega, lahtikrabitud materjal lükatakse maapinnale. Sügavus varieerub vastavalt ilmastikule. Toidu jaoks kaevatakse eraldi hoiuruum, kuhu suvest sügiseni ohtralt seemneid, pähkleid ja kuivanud puuvilju kokku veetakse. Hoiuruumis on jahedam ja toit seisab värske. Isane vöötorav tuleb talveunest maapinnale kevadel niipea, kui lume alt tulevad välja maapinna laigud. Emane vöötorav tuleb talvepesast välja u 2 nädalat hiljem.
Netist lugesin erienvatelt saitidelt vöötoravate talvitumise kohta. Kirjutan kokkuvõtte, mis loetust meelde jäi. Ehk siis olulisem, mida võiks teada talveks vöötorava õue jätmisega seoses.
Enamus vöötoravad kaevavad oma talvepeuru u 45-85 cm sügavusele maa sisse. Pesa (tunneli lõpus) on 15 cm läbimõõduga (sissepääsutunnel on u 5-10cm), mis on sambla ja heinte, rohu ja hakitud lehtedega vooderdatud. Selliseid pesasid on leidnud loodusuurijad. Üksikutel juhtudel on loodusuurijad leidnud ka 4 meetri sügavusel olevaid mitme keerdkäigulise väljapääsutunneliga vöötorava urge. Tunnelid on olulised seetõttu, et sinna lükatakse toidukestad ja fekaalid (et urg puhta ja kuivana hoida). Sissepääsud kaevatakse alati mingi objekti juurde, mis võib olla puu, suur kivi, känd. Vöötorav kaevab uru esikäppadega, lahtikrabitud materjal lükatakse maapinnale. Sügavus varieerub vastavalt ilmastikule. Toidu jaoks kaevatakse eraldi hoiuruum, kuhu suvest sügiseni ohtralt seemneid, pähkleid ja kuivanud puuvilju kokku veetakse. Hoiuruumis on jahedam ja toit seisab värske. Isane vöötorav tuleb talveunest maapinnale kevadel niipea, kui lume alt tulevad välja maapinna laigud. Emane vöötorav tuleb talvepesast välja u 2 nädalat hiljem.