Postitatud: 01. märts 2019, 16:03
Postitas kataa
Piia ja Polliga on jätkuvalt läbi raskuste kõik hästi. Saavad 14. märtsil meil 4 aastaseks, juhuuuuuuuuuu!

Polliga on vahepeal olnud üsna kehvad lood. Hambad on tekitanud söömishäireid ja palju muresid. Arsti juures sai ära viilitud ja kaal hakka uuesti kosuma, kuid mõne nädala pärast oli ühtäkki ohtlikult madalale langenud (155 grammi). Helistasin tol hetkel pooled arstid läbi, et nädalavahetuseks aega saada ja lõpuks võttis meie enda arst, kui kõikidel teistel oli kinni. Vaadati hambad üle ja kosteti sealt, et hambad on korras, probleem on kahjuks millegis muus ning paraku puuduvad deegude jaoks pisikesed aparaadid, mis tuvastaksid probleemi.

Läksime koju ja otsustasime, et nii ei saa. Meie Pollil ei ole küll aeg minema hakata ja hakkasime tegutsema korralikult. Ostsime hunniku igast häid kraami toidu osas kokku, andsime valuvaigistit ja hoolitsesime, et tal koguaeg soe oleks. Heade kraamidega saime ta kuidagi sööma, kuigi sõi väga viletsalt. Ilastas toidu märjaks, osa kukkus suust välja tagasi ja üldse pusis toidu kallal väga kaua. Nii kahju oli vaesekesest. Nägi välja hästi kõhna, ei jaksanud tasakaalu hoida ja takkatippu tekkis silmapõletik kah. Selle ajaga muutus loom väga süleloomaks, tahtis kaisus tududa ja väga lähedust.

Umbes nädal aega hoidsime koguaeg hinge kinni igakord, kui puurile lähenesime.. kas pisike veel liigub või mitte. Mingi hetk hakkas kaalu juurde tulema ja tundus, et hakkab vaikselt paranema. Hakkaski, aga siis hakkas jälle kaal langema. Otsustasime valuvaigistist loobuda, kuna kõrvalsümptomina oli ravimiinfos välja toodud toodud isupuudus. See toimis, pisike hakkaski vaikselt sööma. Silmapõletiku saime ka välja ravitud ja nüüdseks on temast saanud täitsa aktiivne loomakene.

Uhhhh, tänaseks on kaal tõusnud 175 grammile. Kosub mu pisikene :)

Tegu on ikkagi loomakene, kes umbusaldab kõike ja kõiki. Igakord, kui talle määrati miskeid ravimeid, siis ma oma peas mõtlesin, et issakene, kuidas ma talle neid annan. Ehmatan vaesekese ära, et ta ei taha enam kunagi inimese lähedale tulla. Läks hoopis vastupidi, me olime suutnud kõikide nende aastatega tema usalduse ära teenida, et ravimid seda ära ei lõhkunud. Ta sai hoopis aru, milleks seda kõike vaja on ja tahtis igakord aina rohkem sülle kaissu.

Samuti muutis see olukord teda väga julgeks ka sellel viisil, et kui muidu toas ringi joostes pigem hiilis ettevaatlikult kappide alt kappide alla, siis nüüd sõna otseses mõttes lennutab mööda tuba ringi. Seda nähes ma ikka lõkerdasin tükk aega naerda, et selline loom teeb meil selliseid trikke. Vuhiseb mööda tuba ringi, hüppab, ronib, jookseb, närib kõike ja uudishimu on ka tohutu. Vauu, vanaduses alles iseloom muutub. :)


https://scontent-arn2-1.cdninstagram.com/vp/ebab7eeb5d9aad09ba212cceda6dd9c9/5D0520D9/t51.2885-15/e35/51045594_2384611988489607_5108546065688919025_n.jpg?_nc_ht=scontent-arn2-1.cdninstagram.com