Postitatud: 22. jaanuar 2018, 11:53
Postitas kataa
Hei taas!

Tahan märku anda kõigile, et kae ei pruugi alati tähendada suhkruhaigust. Piial tekkis umbes kuu aega tagasi kae ja samal päeval ruttasime arstile. Arst kontrollis veresuhkrut, uuris silmakesta laseriga ja ka värvilahusega. Veresuhkur on korras ja silmad ka terved. Arvas, et ilmselt on silma sees rõhk suurenenud ja see on tekitanud loomale kae. Mainiti, et selliseid asju tuleb ka ette ja sellisel juhul ei tehta midagi. Loom pidavat edasi elama oma tavapärast elu ja ainuke segav faktor ongi kae, mis tekitab nägemisprobleeme.

Tol hetkel kurtsin ka, et silmadest on tulema hakkanud valget rähma ja selle tarbeks sai tehtud 10 päevalise kuuri silmatilkadega. Valge rähm silmade nurgas tähendab alati silmapõletikku. Peale ravi enam ei ole täheldanud, seega põletik sai välja ravitud. Deegule silmatilkasid panna on päris jube :). Piia tahtis koguaeg hirmsasti sülle tulla ja usaldada, aga silmatilgad ei meeldinud talle kohe üldse. Kraapis, raputas, peitis ennast ja tegi tilkadepaneku väga raskeks. Lõpus hakkas meie peale ka podisema kurjalt, kui tilgutamiseks läks.

Nüüd peaaegu pimedana podiseb ka, kui ta ei saa maha või kuskile minna, kuhu hirmsasti sooviks. Lisaks on ta selle kaega hirmus tüütuks muutunud :). Nõuab koguaeg sülle ja tahab, et teda igale poole tassitakse laudade peale pannakse. Kui me otsustame, et aitab küll, jooksku niisama süles, siis hakkab küüntega kraapima ja hammustama.

Üldiselt looma pimedusest ei saagi tegelikult aru. Jookseb ja mängib tavapärasel viisil nagu terve loom. Ainult siis, kui ma käe panen kusagile ja ta sellele otsa jookseb, siis saab aru. Toapeal ka jookseb ka tihedamini kapile otsa või toolijalale. Siis saab ka aru, kui ta toapeal kuskile alla tahab minna, aga ta ei julge minna, sest ta ei näe, kui kaugel maapind asub temast. Seetõttu peame olema koguaeg seal, kus ta parasjagu mõllab, et aidata tal alla saada igalt poolt.

Järgmisel arstivisiidil plaaniti neeruproove ka teha, aga arst ei tahtnud vaest looma väga piinata. Leidis jutu põhjal, et me anname pähkleid ja seemneid üliharva ning loomade kaal on ka normis, seega ilmselt on neerudega kõik korras. Muidugi toonitas, et me jälgiks söömist, väljaheiteid ja asju.

Muidu läheb meil väga hästi. Märtsis saavad deegud 3. aastaseks ja meil ei ole sellist tunnet, et nad nii kaua olemas olnud oleks. Aeg läheb uskumatult kiirelt ikka. Iga õhtu on rutiiniks saanud see, et nad kahekesi magavad minu peopesas nii pool tundi. Kui ma enam ei jaksa, siis elukaaslane jagab neile maiust ja süüa ning nad elavnevad. Viimasel ajal võtavad maiuse kätte ja viskavad peopesas pikali ning söövad nagu kuningad voodis. :)

Hea küll, tervisi ja paisid kõigile Piia ja Polli poolt. :)