Postitatud: 04. aprill 2014, 22:05
Minu Pisikese elutee lõppes 13. märtsil ning surma põhjus on teadmata. Tulin koolist koju ning seal ta lebas, täiesti elutult. Esialgses paanikaseisundis püüdsin deegut äratada, ma ei uskunud, et ta võiks surnud olla, kuid asi oli tulutu. Tol hetkel oli ta täiesti lõtv, külm ja hale. Alles paar päeva ennem oli temaga kõik kombes. Ta siblis ringi, istus mul süles nagu alati ja siis järsult teda enam polnud.
Mul on väga kahju, sest ta oli väga eriline deegupoiss! Eks igat head asja jääb meie maailmas väheks ning ma olen õnnelik, et tema oli minu seltsis nii kauagi.
Sind ootamas on pehme pilv,
kus käpad maha paned,
just sinna lendab sinu hing,
usu, just nõnda ongi parem.
Sind ootavad seal heinapallid,
mis lõputuna näivad seal,
ei ole päevad iial hallid,
usu, seal on kõik väga hea!
Hüvasti, Pisike!
Mul on väga kahju, sest ta oli väga eriline deegupoiss! Eks igat head asja jääb meie maailmas väheks ning ma olen õnnelik, et tema oli minu seltsis nii kauagi.
Sind ootamas on pehme pilv,
kus käpad maha paned,
just sinna lendab sinu hing,
usu, just nõnda ongi parem.
Sind ootavad seal heinapallid,
mis lõputuna näivad seal,
ei ole päevad iial hallid,
usu, seal on kõik väga hea!
Hüvasti, Pisike!