Postitatud: 03. veebruar 2012, 00:00
Ja ma istusin koos temaga viis tundi diivanil, hoidsin teda kampsuni sees soojas, tekk peal, plastmasspudel kõrval, kusjuures oli selle sees soe vesi. Viimased hetked vaatas ta mind tänulikult? või hüvastijätvalt ja siis lahkus! Ma ei taha enam ühtegi deegut peale Pisikese! Olgem ausad, see on šokk nii minule, kui ka Pisikesele!
Nii noor, nii noor, kuis võisid sa,
lahkuda, minu süles sa?
Kas teadsid, et nii läheb,
või said sa teada, mind nähes?
Kuis lõpetasid oma elupiinad minuta,
ja jätsid minu ilma sinuta?
Kas hetkeks minule ja Pisile sa mõtlesid,
ning selle surmaga sa võitlesid?
Kuis nii noorelt sina surra võisid,
kas surm mult üle lõi sind?
Kas lootsid näha mind sa veel,
või ootsid, kunas näen ma sind oma teel?
Ma pisaraid võin küllalt valada,
kuid mis siin ikka salata!
Sind tagasi ei too ju enam miski,
isegi, kui võtad selle riski!
Eks saatus selle sinu eest otsustas,
ja sinu juurde kohe ratsutas.
Su enda juurde lihtsalt haaras,
ja lihtsalt minu kütkeist mu noore deegu haaras!
Puhka rahus, Dumbo! Olid noor ja ilus, aga siiski, ma ei suutnud sinuga veel harjuda! Eile võtsin su sülle, sa ei hammustanud! Sa vist juba teadsid, ega ju? Hommikul vaatasid sa mind kurvalt, kuigi siis veel olid normaalne.
Ja viimased hetked... Viimased hetked vaatasid mind pärani silmi, kuhu ma ka oma pead ei keeranud. Ja siis oli kõik lõtv. Silmad sulgusid ning ma kallistasin sind. Lihtsalt kallistasin ja ütlesin: "Sa ei tohi surra!". Kuid lõpuks ma mõistsin: "Hüvasti, Dumbo!".
Nii noor, nii noor, kuis võisid sa,
lahkuda, minu süles sa?
Kas teadsid, et nii läheb,
või said sa teada, mind nähes?
Kuis lõpetasid oma elupiinad minuta,
ja jätsid minu ilma sinuta?
Kas hetkeks minule ja Pisile sa mõtlesid,
ning selle surmaga sa võitlesid?
Kuis nii noorelt sina surra võisid,
kas surm mult üle lõi sind?
Kas lootsid näha mind sa veel,
või ootsid, kunas näen ma sind oma teel?
Ma pisaraid võin küllalt valada,
kuid mis siin ikka salata!
Sind tagasi ei too ju enam miski,
isegi, kui võtad selle riski!
Eks saatus selle sinu eest otsustas,
ja sinu juurde kohe ratsutas.
Su enda juurde lihtsalt haaras,
ja lihtsalt minu kütkeist mu noore deegu haaras!
Puhka rahus, Dumbo! Olid noor ja ilus, aga siiski, ma ei suutnud sinuga veel harjuda! Eile võtsin su sülle, sa ei hammustanud! Sa vist juba teadsid, ega ju? Hommikul vaatasid sa mind kurvalt, kuigi siis veel olid normaalne.
Ja viimased hetked... Viimased hetked vaatasid mind pärani silmi, kuhu ma ka oma pead ei keeranud. Ja siis oli kõik lõtv. Silmad sulgusid ning ma kallistasin sind. Lihtsalt kallistasin ja ütlesin: "Sa ei tohi surra!". Kuid lõpuks ma mõistsin: "Hüvasti, Dumbo!".