Postitatud: 01. mai 2010, 14:24
Mõtlesin nüüd siis, et mul ka viimane aeg deegusid tutvustada. Mul neid siis 2- emane Tiigu ja isane Taagu.
Tiigu on sündinud kuskil oktoobris 2008. Ja ostetud on ta lemmikloomapoest endale sünnipäevaks(dets. alguses). Tema on siis minu esmene deegu
. Enne olin näinud deegut ühel sõbrantsi sõbrantsil. Ja armusin kohe.
Kui uude lemmikloomapoodi minnes nägin müügis deegusid, oli asi otsustatud- 1 neist tuleb minuga kaasa. Mul oli ju just sünnipäev olnud ja 1 sünnipäevakink endale ei tee ka paha
Kassa juures müüjaga rääkides tuli välja, et neil kaardiga veel maksta ei saa- alles järgmisest päevast( tegu oli siis vastavatud loomapoega). Ma siis vastu, et ei jaksa nii kaua oodata ja läksin sularahaautomaadist raha välja võtma-ma tegin seda oma krediitkaardi arvelt, sest deebetkaardile ei olnud palk veel laekunud. Kuna selles piirkonnas ei olnud hanzapangaautomaati... kihutasin jala lähima automaadini ja tagasi(mingi 2,5 km) .... ja hetk hiljem(vahetult enne sulgemist) olingi Tiigu ja varustusega kodus. Poes valisingi tema välja just tema aktiivsuse ja julguse järgi- tuli puuri uksele uudistama, et mida me müüjaga seal asjatame.
Iseloomult on Tiigu väga sõbralik ja julge. Kohe esimese päeva õhtul käis mul süles... tegin puuriukse lahti,et midagi puuri panna(ei mäleta enam, et mis see oli) ja ta hüppas käele. Oma nime Tiigu sai ta selle järgi, et loomaliik DEEGU tundus mulle justkui mingi sõna kosmosest... nii võõras oli selle kõla. Ja see sõna kõlas ise nagu oleks ta juba kellegi isiklik nimi... ütlesin oma vastsele deegule koguaeg DEEGU... siis tuligi mõttesse nimetada ta TIIGUks... et sarnaneb ta liiginimega. Aga pole päris liiginimi... (muidu oleks ta nagu kass, kelle nimi on Kass
)
Tiigu on mulle väga väga kallis!
Kuna sain teada, et deegud on karjaloomad( enne, kui Tiigu ostsin, ei teadnudki), siis hakkasin kevadel otsima talle kaaslast. Kaaslast otsides sattusingi pisi.ee kasutajaks. Ja väga rahul oma avastusega. Ja oma teise deegu- Taagu saingi ma just ühelt pisi kasutajalt. Taagu on siis sündinud aprilli alguses 2009- ma suurest ähmist unustasin küsida täpse sünnikuupäeva... Kuna deegupoja üleandmine toimus linnas-avalikult, siis tema on oma emme-issi omaniku poolt mulle valitud (st ei ole Taagu õdesid/vendi näinud)
Alguses oli Taagu päris arglik. Ja Tiiguga võrreldes nii pisike ja äpulik. Aga nimi oli kohe kindel- kui mul on Tiigu siis teine olgu Taagu Esimese nädala( isegi nats vähem kui nädal), elas ta võredega minipuuris( mina kasutan seda transportpuurina) Tiigu puuri kõrval. Aegajalt lasin neid korraks omavahel kokku- vehiti esikäppadega ja pahandati üksteisega. Läks aega 6 päeva, ja siis uinuti juba üksteise kaisus...
Nüüd täiskasvanuna saab neid iseloomustada – Tiigut kui ülisõbralikku õgardit ja Taagut kui isepäist jooksuhullu. Tiigu on alati valmis sülle hüppama igaühele, kes puuriukse avab- kõikide mu pereliikmete ja sõprade sülle läheb vabatahtlikult. Ei karda kedagi. Alati kui puuri juures toimetan, vaatab ta mind nuruva näoga, et võta sülle. Tema lemmik koht on minu pusade kapuutis. Lasen ta õlale, siis läheb sealt ise kapuutsi. Ja õgard on ta seepärast, et tormab alati esimesena toidukausi kallale, kui seda täidan. Ja üleüldse leian ta tihti jälle söömast.
Taagu on süles rohkem püsimatum. Kui Tiigu naudib, kui teda sügan, siis Taagul seda aega paigal püsida pole. Hiljuti siiski avastasin, et Taagule seevastu meeldib jälle mu pusade kängurutaskud. Kui Tiigu „kükitab“ kapuutsis, siis Taagu kängurutaskus. Toidust Taagu nii väga ei hooli- temale loeb aint trenn- jooksuratas. Nii lasebki ta Tiigu alati esimesena sööma, minnes ise jooksma. Ja isegi kui ta sööb, siis teeb seda jooskurattal olles.
Vahel tahab ka Tiigu joosta, ja siis nad seal istuvadki- üks ühel pool jooksuratast, teine teisel pool, aga paraku ei saa nii kumbki neist joosta- mõlemad üritavad ratast vastas suunas liikuma panna. Tavaliselt on siis Tiigu ikkagi see, kes alla annab ja ratta vabastab. On olnud ka hetki, mil mõlemad koos jooksevad. Mõlemad deegud reageerivad oma nimele. Tiigu puhul on kindel, et just nimele, Taagu puhul nii kindel pole- äkki aint häälele... sedagi aint siis kui raatsitakse rattalt maha tulla- muidu Tiigu äkki hõivab ratta ära.
Aeg läks edasi.... Minu Tiiguke aina paisus ja paisus... ja nüüd on „tagajärjed“ käes- imearmsad deegubeebid. Nimelt sai Tiigu eile esimest korda emaks Istub pisidega pesas ja kudistab seal...Nii armas on neid kuulata...Hetkel veel ei tea kui palju pisikesi on, kuid kolme peakest ma korraks pesamajas nägin. Panin neile puuri peale ka puuvillase roosa riide( mul köök ise ka õrnroosa)- summutab nii aknast tulevat kui laelambivalgust ja tekitab neile rohkem privaatse tunde. Endal küll näpud ja silmad sügelevad, et pisikesi näha ja näppida 
Taagu peab nüüd mõned päevad iseendale seltsi pakkuma. Panin talle puuri ka jooksuratta- Tiigul pole nagu nii aega joosta ja pisid on alles liiga pisid ratta jaoks. Endal on küll paha tunne Taagu ees, et ta perest lahutasin ja ta väiksemasse puuri pidin panema
Tiigu hakkas äkki nii tubliks(mingi nädalake tagasi), et tunnistab wc-nurka. Käib ilusti kolmnurkliivakastis pissil. Isegi praegu- kui tuleb häda, jätab pojad korraks omaette ja teeb häda kasti
ja siis tormab piside juurde tagasi. Junnimisega on nats teised lood Ma siiski nii õnnelik. Kui aint Taagu ka kastis kunagi käima hakkaks- tema on meister platvormide täis pissimise peale
Nüüd jääb ootata ja loota, et pisidega on kõik korras ja kõik nad kosuvad ning õigepea neid ka ringi siblimas näen.
Loodan, et keegi viitsis nii pika jutu ka läbi lugeda
Tiigu on sündinud kuskil oktoobris 2008. Ja ostetud on ta lemmikloomapoest endale sünnipäevaks(dets. alguses). Tema on siis minu esmene deegu
. Enne olin näinud deegut ühel sõbrantsi sõbrantsil. Ja armusin kohe. Kui uude lemmikloomapoodi minnes nägin müügis deegusid, oli asi otsustatud- 1 neist tuleb minuga kaasa. Mul oli ju just sünnipäev olnud ja 1 sünnipäevakink endale ei tee ka paha
Kassa juures müüjaga rääkides tuli välja, et neil kaardiga veel maksta ei saa- alles järgmisest päevast( tegu oli siis vastavatud loomapoega). Ma siis vastu, et ei jaksa nii kaua oodata ja läksin sularahaautomaadist raha välja võtma-ma tegin seda oma krediitkaardi arvelt, sest deebetkaardile ei olnud palk veel laekunud. Kuna selles piirkonnas ei olnud hanzapangaautomaati... kihutasin jala lähima automaadini ja tagasi(mingi 2,5 km) .... ja hetk hiljem(vahetult enne sulgemist) olingi Tiigu ja varustusega kodus. Poes valisingi tema välja just tema aktiivsuse ja julguse järgi- tuli puuri uksele uudistama, et mida me müüjaga seal asjatame.Iseloomult on Tiigu väga sõbralik ja julge. Kohe esimese päeva õhtul käis mul süles... tegin puuriukse lahti,et midagi puuri panna(ei mäleta enam, et mis see oli) ja ta hüppas käele. Oma nime Tiigu sai ta selle järgi, et loomaliik DEEGU tundus mulle justkui mingi sõna kosmosest... nii võõras oli selle kõla. Ja see sõna kõlas ise nagu oleks ta juba kellegi isiklik nimi... ütlesin oma vastsele deegule koguaeg DEEGU... siis tuligi mõttesse nimetada ta TIIGUks... et sarnaneb ta liiginimega. Aga pole päris liiginimi... (muidu oleks ta nagu kass, kelle nimi on Kass
) Tiigu on mulle väga väga kallis!
Kuna sain teada, et deegud on karjaloomad( enne, kui Tiigu ostsin, ei teadnudki), siis hakkasin kevadel otsima talle kaaslast. Kaaslast otsides sattusingi pisi.ee kasutajaks. Ja väga rahul oma avastusega. Ja oma teise deegu- Taagu saingi ma just ühelt pisi kasutajalt. Taagu on siis sündinud aprilli alguses 2009- ma suurest ähmist unustasin küsida täpse sünnikuupäeva... Kuna deegupoja üleandmine toimus linnas-avalikult, siis tema on oma emme-issi omaniku poolt mulle valitud (st ei ole Taagu õdesid/vendi näinud)
Alguses oli Taagu päris arglik. Ja Tiiguga võrreldes nii pisike ja äpulik. Aga nimi oli kohe kindel- kui mul on Tiigu siis teine olgu Taagu
Esimese nädala( isegi nats vähem kui nädal), elas ta võredega minipuuris( mina kasutan seda transportpuurina) Tiigu puuri kõrval. Aegajalt lasin neid korraks omavahel kokku- vehiti esikäppadega ja pahandati üksteisega. Läks aega 6 päeva, ja siis uinuti juba üksteise kaisus...Nüüd täiskasvanuna saab neid iseloomustada – Tiigut kui ülisõbralikku õgardit ja Taagut kui isepäist jooksuhullu. Tiigu on alati valmis sülle hüppama igaühele, kes puuriukse avab- kõikide mu pereliikmete ja sõprade sülle läheb vabatahtlikult. Ei karda kedagi. Alati kui puuri juures toimetan, vaatab ta mind nuruva näoga, et võta sülle. Tema lemmik koht on minu pusade kapuutis. Lasen ta õlale, siis läheb sealt ise kapuutsi. Ja õgard on ta seepärast, et tormab alati esimesena toidukausi kallale, kui seda täidan. Ja üleüldse leian ta tihti jälle söömast.
Taagu on süles rohkem püsimatum. Kui Tiigu naudib, kui teda sügan, siis Taagul seda aega paigal püsida pole. Hiljuti siiski avastasin, et Taagule seevastu meeldib jälle mu pusade kängurutaskud. Kui Tiigu „kükitab“ kapuutsis, siis Taagu kängurutaskus. Toidust Taagu nii väga ei hooli- temale loeb aint trenn- jooksuratas. Nii lasebki ta Tiigu alati esimesena sööma, minnes ise jooksma. Ja isegi kui ta sööb, siis teeb seda jooskurattal olles.
Vahel tahab ka Tiigu joosta, ja siis nad seal istuvadki- üks ühel pool jooksuratast, teine teisel pool, aga paraku ei saa nii kumbki neist joosta- mõlemad üritavad ratast vastas suunas liikuma panna. Tavaliselt on siis Tiigu ikkagi see, kes alla annab ja ratta vabastab. On olnud ka hetki, mil mõlemad koos jooksevad. Mõlemad deegud reageerivad oma nimele. Tiigu puhul on kindel, et just nimele, Taagu puhul nii kindel pole- äkki aint häälele... sedagi aint siis kui raatsitakse rattalt maha tulla- muidu Tiigu äkki hõivab ratta ära.
Aeg läks edasi.... Minu Tiiguke aina paisus ja paisus... ja nüüd on „tagajärjed“ käes- imearmsad deegubeebid. Nimelt sai Tiigu eile esimest korda emaks
Istub pisidega pesas ja kudistab seal...Nii armas on neid kuulata...Hetkel veel ei tea kui palju pisikesi on, kuid kolme peakest ma korraks pesamajas nägin. Panin neile puuri peale ka puuvillase roosa riide( mul köök ise ka õrnroosa)- summutab nii aknast tulevat kui laelambivalgust ja tekitab neile rohkem privaatse tunde. Endal küll näpud ja silmad sügelevad, et pisikesi näha ja näppida Taagu peab nüüd mõned päevad iseendale seltsi pakkuma. Panin talle puuri ka jooksuratta- Tiigul pole nagu nii aega joosta ja pisid on alles liiga pisid ratta jaoks. Endal on küll paha tunne Taagu ees, et ta perest lahutasin ja ta väiksemasse puuri pidin panema
Tiigu hakkas äkki nii tubliks(mingi nädalake tagasi), et tunnistab wc-nurka. Käib ilusti kolmnurkliivakastis pissil. Isegi praegu- kui tuleb häda, jätab pojad korraks omaette ja teeb häda kasti
ja siis tormab piside juurde tagasi. Junnimisega on nats teised lood Ma siiski nii õnnelik. Kui aint Taagu ka kastis kunagi käima hakkaks- tema on meister platvormide täis pissimise peale Nüüd jääb ootata ja loota, et pisidega on kõik korras ja kõik nad kosuvad ning õigepea neid ka ringi siblimas näen.
Loodan, et keegi viitsis nii pika jutu ka läbi lugeda