www.pisi.ee

eagles kirjutas:väga haiged/vanad magama panna, mis nad nälgivad seal tänavatel.

Sellega olen nõus.
OT küll, aga üks jutt tuli selle kasside magama panekuga meelde: kunagi kui ma väiksem olin, siis mu suurem õde sai sõbraks ühe suure isase ja hästihästi pika karvalise õuekiisuga. Nimeks pani talle Lutcifer. Vahel lasime kassi meile sööma ja niisama lebotama. Kass nagu oleks olnud meie oma, aga elas vabapidamisel ehk käis õues siis kui ise tahtis jne. Me ilmselt oleksimegi ta endale võtnud (ilmselt päris toakassi poleks temast siiski saanud, ta oli nii harjunud, et saab välja millal tahab), kuid meiega elas ka meie onu, kellele ei meeldinud, et mingi õuekass (tema jaoks oleks ta ka siis õuekassiks jäänud, tena arvamus oli "õuest leitud kass jääb ikka õuekassiks") käib meil toas jne. Niisiis, süüa ta sai ALATI meilt, aga magas keldris.. või salaja meie rõdul. Ükspäev aga ilmus ta meie ukse taha ühe noore emase siiami kassiga.. kes alguses meid kartis. Ajajooksul Kiti (nii me seda imeilusat siiamit kutsusime) harjus meiega ning lõpuks käisid mõlemad meil nii ilusasti ja ALATI KOOS ukse taga süüa nurumas (kraapisid ust ja me lasime nad siis sisse). Mõlemad kiisud said meile nii kalliks juba. Mingil ajal me Kiti't enam ei näinud.. nimelt oli ta omale kaks pojakest saanud..
Ükspäev läksime vanaemaga välja jalutama.. polnud jõudnud veel oma uksest väljagi minna kui kuulsime kassi hädakisa. See oli Lutcifer, kelle olid majahoidja ning üks naine kinni püüdnud ning olid talle just äsja süsti teinud.. surmasüsti siis. Ka Kiti püüti kinni. Kuna Kiti pojad olid liiga arad ning neid keegi kätte ei saanud, siis nemad jäetigi keldrisse surema. Oleks me teadnud, et selline asi on tulemas, oleksime mõtlematult nii Kiti kui ka Lutciferi omale võtnud (kui ma ei eksi siis ema isegi juba kaalus seda otsust). Kõige hullem oli asja juures see, et me nägime ise pealt, kuidas meie sõpradele surmasüst tehti, see oli tõsiselt kurb.. (seda mis neist edasi sai või kuhu viidi, seda ma ei tea, kuna me olime nii pisikesed siis vanaema kantseldas meid ruttu tuppa tagasi).
Jutu point oleks siis selles, et mõtekas oleks need sõbralikud kassid, kes end kinni võtta lasevad, siis kinni võtta, kuskile hoiukodusse orgunnida ning neile uued kodud otsida. Nende kahe kassi (Kiti ja Lutcifer siis) asemel oleks surmasüsti võinud teha mõnele väga metsikule kiisule, kes peab toidu otsimiseks kes-teab-mida tegema..
Igatahes, üks väga kurb lugu.. aga mis olnud see olnud.

Loodan, et keegi ikka viitsis läbi lugeda..