Postitatud: 16. september 2015, 08:08
Postitas pambu
Leidsin pühapäeva pealelõunal parklast haige varese. Tema pea kohal tiirles terve varesteparv ja mõned hakid ka, ilmselt ootasid toidupalakest. Lind lamas ühe koha peal ja ei teinud väljagi inimestest, kes mööda käisid. Kui poegadega teda püüdma hakkasime, ukerdas ta eest ära ja vehkis tiibadega, aga lennata ta ei saanud, suurt vastupanu ei osutanud, oli nõrk. Tõime ta kasti sees koju, andsin talle vett ja hakkliha munaga. Piilusin teda verandaaknast ja nägin, et kui mind juures ei olnud, ta jõi ja sõi. Aga üldiselt lamas ja silm oli kuidagi tuhm.
Helistasin abi saamiseks ühele loomaarstile, kes kuuldes, et tegemist on selle aasta linnuga, ütles, et ilmselt on tegu pesast lahkunud veel lennuvõimetu linnuga. Et vanemad otsivad teda ja pean ta kohe tagasi viima mõnda lähedalasuvasse põõsastikku. Küsisin, kas sügisel siis varesel veel on lennuvõimetud pojad, ma pole küll kuulnud. Tema aga vastas enesekindlalt, et jah, võib küll olla, et on hiline kurn. Ma tean jah, et mõnedel lindudel võib nii olla, aga varestel... Mõtlesin, et ehk ongi midagi, mida ma ei tea, mõnikord ehk ongi varestel nii. Ta rääkis nii veendunult, et mul tekkiski tunne, et appi, mida ma teinud olen, tuues poja vanemate juurest ära. Ütlesin küll, et ta on loid ja hädine, aga arst ütles, et ta on stressis. Ja et varesteparves olid kindlasti tema vanemad, kes teda taga otsivad.
Viisin siis raske südamega linnu tagasi. Aga süda jäi kripeldama. Ta oli ikka hädine veel ju.Järgmisel päeval käisin sama koha peal vaatamas, aga ei leidnud teda. Süda ei andnud rahu ikka ja helistasin ornitoloogile, kes ütles, et varestel ikka ei ole sügisel enam lennuvõimetuid poegi. Siis jõudis mulle kohale, mida ma olin teinud. Jätsin linnu abitusse seisundisse, kui ma oleksin saanud teda aidata. Ei saanud öösel üldse magada. Miks ma uskusin arsti, kes polnud lindu näinudki, kui mu sisetunne rääkis muud? Ma ju vastutasin tema eest, kui ma ta juba ära tõin. Aga mina viisin ta tagasi, mitte küll lagedale parklasse, kuid siiski. Keegi ei kaitse teda seal. Aga ma ei saa enam midagi teha. Ta võib olla kusagil rohus peidus, aga tõenäoliselt võib olla mõni kass ta ära söönud või linnud ära nokkinud. Ma ei tea, kui suur võib olla tõenäosus, et ta ikkagi toibus, kui ta oli autolt löögi saanud. Väike ju. Süüa ta ei saa ju ise otsida, kui ta on nõrk ja kosumiseks ta peab sööma-jooma. Ja nii palju ohte. Kui ta oleks mul koduski surnud, siis oleksin seda võtnud loomulikuna: tegin tema heaks kõik, mis sain. Aga nüüd võis ta surra piinarikast surma. Ja see kõik oli minu kätes. Olen väga õnnetu. Aga teha pole enam midagi. Siit moraal: usalda oma sisetunnet, mitte alati autoriteeti.