www.pisi.ee

Remi lahkumine oli nii ootamatu, äkiline ja ehmatav, et pole sellega siiani päriselt leppida suutnud. Mis juhtus, miks juhtus, seda ei saa ma kunagi teada. Ainuke, mida arvata oskan, et ehk oli mingi sündides kaasa saadud häda - oli ta ju algusest saati palju pisem, ka tuli talle ükskord teha üsna pikk antibiootikumikuur...

Edasi oli suur mure Robi pärast - kuidas ta kaaslase kaotusega toime tuleb. Esimesed päeva olid päris hirmutavad, aga vähehaaval läks asi paremaks. Olen püüdnud talle ise rohkem seltsi pakkuda, aga ega ta sellest suurt hooli; pole ei tema ega olnud Remi erilised inimeste fännid.

Asjatundjatega nõu pidamise järel ei julenud talle uut kaaslast võtta. Ja nüüd tundub, et Robi saab hakkama. Hästi palju saab puurist väljas olla (tegelikult said seda juba suve hakust saati Remiga mõlemad), ostsin talle jooksutaldriku (pole küll näinud veel teda seal jooksmas, aga uudistab ja niisama otsas turnib küll) ja vahel pistan puuri nööri otsas rippuvaid maiuseid, mille kättesaamiseks tuleb vaeva näha ja mis seega tegevust pakuvad. Puuri juures jutustan temaga palju pikemalt kui varem.

Aga tunnen puudust poiste omavahelisest suhtlemisest, häälitsustest, millega eriti toas ringi lipates omavahel sidet peeti. Nüüd on vaikus...