Postitatud: 26. juuni 2013, 14:54
Kili on nüüd küll meiega vist päris harjunud. Meie temaga ka. Iga hommik ikka algab Kili tervitamisega ja õhtul magama minnes öeldakse Kilile head ööd.
Nüüd ta enam ei jookse puuris eest ära, kui teda puudutada soovime. Laseb ikka veits sügada lõua alt ja tõstab isegi rahulolevalt piuksudes pea kulkasse selleks tarbeks. Süles ta endiselt ei püsi, aga ehk millalgi.
Kui keegi tuppa astub, on Kili kohe platsis oma puuri nurgas uuristamas, et kes ja kus ja mida.
Kui toas ringi jookseb, siis käib küll uurimas meie juures ja nuusutamas, katsumas, aga ennast pigem ei lase puutuda. Kui siis vaid õrnalt sügamiseks.
Oleme paaril korral maal käinud, Kili transpordikaga kaasas. Üldiselt on läinud palju lihtsamini, kui ma kartsin. Ta magab peaasjalikult kogu tee maha ja ei nurise kitsuse pärast.
Jaaniaegu panime ta puuriga õuele, aluse võtsime ära, et saab natuke rohelisel murul ka siblida ja ristikheina mõnusat maiku tunda. Tema aga hoopiski ehmatas ära ja pärast paariminutilist uurimist ronis oma riiuli alla peitu. Ristiku söömisest polnud juttugi. Hoidsime umbes veerand tundi ja kui huvi ei suurenenud, viisime sõbra tuppa tagasi, kus ta oli palju rohkem rahul. Täna viisime ta esimest korda rihmaga õue. Ostsime talle traksid. Hüppas ta nii kõrgele nagu känguru ja jooksis. Näksis ka mõnda võilillelehte. Lõpuks lasi ühe karvatuti lahti ja otsustasime, et ta vist siiski pole väga õueloom. Tõime tuppa tagasi.
Ükskord öösel maal tegi ta väga veidrat häält. Kohe kõva karjuvat häält, mida ma ei uskunud algul tema puurist tulevat. Kuna meil oli aken lahti, siis arvasin, et ehk ta vastas karjuvatele lindudele ja konnadele. Kui tule põlema panin (suurest ehmatusest, et miks ta selliseid hääli teeb), siis tundus ta täiesti harilik ja polnud üldse millestki nagu häiritud. Täita veider oli, et nii tilluke loomake võib nii suurt häält teha.
Nõnda me üksteist tundma õpimegi. Meie saame aru, et kõige rohkem meeldib talle toas olla, eriti lahtisena ringi joosta. Pärast jooksmist tahab ta kõige enam end vannis pesta. Tema aga saab meie kohta teada, et meile meeldib üle kõige teda puudutada, silitada ja hoida
Kiituseks saab rosina.
Nüüd ta enam ei jookse puuris eest ära, kui teda puudutada soovime. Laseb ikka veits sügada lõua alt ja tõstab isegi rahulolevalt piuksudes pea kulkasse selleks tarbeks. Süles ta endiselt ei püsi, aga ehk millalgi.
Kui keegi tuppa astub, on Kili kohe platsis oma puuri nurgas uuristamas, et kes ja kus ja mida.
Kui toas ringi jookseb, siis käib küll uurimas meie juures ja nuusutamas, katsumas, aga ennast pigem ei lase puutuda. Kui siis vaid õrnalt sügamiseks.
Oleme paaril korral maal käinud, Kili transpordikaga kaasas. Üldiselt on läinud palju lihtsamini, kui ma kartsin. Ta magab peaasjalikult kogu tee maha ja ei nurise kitsuse pärast.
Jaaniaegu panime ta puuriga õuele, aluse võtsime ära, et saab natuke rohelisel murul ka siblida ja ristikheina mõnusat maiku tunda. Tema aga hoopiski ehmatas ära ja pärast paariminutilist uurimist ronis oma riiuli alla peitu. Ristiku söömisest polnud juttugi. Hoidsime umbes veerand tundi ja kui huvi ei suurenenud, viisime sõbra tuppa tagasi, kus ta oli palju rohkem rahul. Täna viisime ta esimest korda rihmaga õue. Ostsime talle traksid. Hüppas ta nii kõrgele nagu känguru ja jooksis. Näksis ka mõnda võilillelehte. Lõpuks lasi ühe karvatuti lahti ja otsustasime, et ta vist siiski pole väga õueloom. Tõime tuppa tagasi.
Ükskord öösel maal tegi ta väga veidrat häält. Kohe kõva karjuvat häält, mida ma ei uskunud algul tema puurist tulevat. Kuna meil oli aken lahti, siis arvasin, et ehk ta vastas karjuvatele lindudele ja konnadele. Kui tule põlema panin (suurest ehmatusest, et miks ta selliseid hääli teeb), siis tundus ta täiesti harilik ja polnud üldse millestki nagu häiritud. Täita veider oli, et nii tilluke loomake võib nii suurt häält teha.
Nõnda me üksteist tundma õpimegi. Meie saame aru, et kõige rohkem meeldib talle toas olla, eriti lahtisena ringi joosta. Pärast jooksmist tahab ta kõige enam end vannis pesta. Tema aga saab meie kohta teada, et meile meeldib üle kõige teda puudutada, silitada ja hoida
Kiituseks saab rosina.