Postitatud: 21. mai 2013, 17:41
Tere!
Meie lugu on veel päris uus ja tegelikult polegi veel päris lõpuni alanud
Veel nädal tagasi ei teadnud ma, kes on tšintšilja, veelgi vähem, kes on villakhiir.
Südame võitis üks selle seltsi esindaja eelmise nädala lõpus, kui oli oma perenaisega jalutama tulnud. Nii kümneaastase tüdrukuga, täiesti võõras mulle. Muidugi oli mu üllatus suur ja ma ei hoidnud end tagasi - oiii, kes see on?! Tüdruk ei olnud kade ning teatas uhkusega, et tegu on tšintšiljaga. Kui olin oma käe tema peale asetanud, olin tehtud tüdruk! Niiiii pehme ja niii armas! Siis ruttas ligi mu kuueaastane tütar ja mul ei olnud enam võimalust. Järgmised veerand tundi ei pääsenud too võõras tüdruk kuhugi, sest mu kuuene kavatses selle loomaga mängida. Terve hilisem kodutee kuulsin, kui võrratu see loomake ikka oli.
Näriline jäi mullegi hinge ning õhtu veetsin teda googeldades. Ta ei haise, ta on sõbralik, ta elab suures puuris ja nad on mõnusad pehmed karvarullid.
Mu laps on juba aasta jagu palunud endale looma, oleme mehega tihti mõelnud, et kes küll võiks korteris elada. Oleme kaalunud hamstreid, merisigasid ja jäneseid. Kõikidel on olnud mõni miinus, mistõttu me pole otsuseni jõudnud.
Kui teatasin mehele, et me võiksime lapsele sünnipäevaks villakhiire kinkida, meeldis talle see idee koheselt. Uurisime koos edasi ning otsustanud me olimegi. Sünnipäevani on kuu aega.
Natuke otsimist ning peagi tekkis üks müügikuulutus, kus tsintsuperes on sündinud uus pisike beebi. Ma kirjutasin perele ning veendusin koheselt, et sealt perest tulebki meie tita! Kohe leppisime kokku ning pilte nähes olin ma täiesti rabatud. Meie oma beebi.
Täna kasutasin ära Bosse poe soodukat ja ostsin uuele titale ka kodu. Beebimüüjaga leppisime kokku, et tsintsu tuleb meie perre juuni kuus, et ta saaks enne oma ema juures eluga harjuda ning et seejärel saaksime meie sünnipäevalast üllatada.
Päris kindlasti olen ma nii ärevil kui võimalik ja ei jõua lapse sünnipäeva ära oodata
Seni aga peame veel puurisisustusele mõtlema ning samuti igapäevaeluks vajaliku kraami ära korraldama.
Meie beebi on sündinud 18. märtsil 2013 ning ta tuleb meie juurde juuni teises pooles! Senikaua on siis juttu planeerimisesabinast, edasi juba suurest kohtumisest ja perekonnaks kasvamisest
Meie lugu on veel päris uus ja tegelikult polegi veel päris lõpuni alanud
Veel nädal tagasi ei teadnud ma, kes on tšintšilja, veelgi vähem, kes on villakhiir.
Südame võitis üks selle seltsi esindaja eelmise nädala lõpus, kui oli oma perenaisega jalutama tulnud. Nii kümneaastase tüdrukuga, täiesti võõras mulle. Muidugi oli mu üllatus suur ja ma ei hoidnud end tagasi - oiii, kes see on?! Tüdruk ei olnud kade ning teatas uhkusega, et tegu on tšintšiljaga. Kui olin oma käe tema peale asetanud, olin tehtud tüdruk! Niiiii pehme ja niii armas! Siis ruttas ligi mu kuueaastane tütar ja mul ei olnud enam võimalust. Järgmised veerand tundi ei pääsenud too võõras tüdruk kuhugi, sest mu kuuene kavatses selle loomaga mängida. Terve hilisem kodutee kuulsin, kui võrratu see loomake ikka oli.
Näriline jäi mullegi hinge ning õhtu veetsin teda googeldades. Ta ei haise, ta on sõbralik, ta elab suures puuris ja nad on mõnusad pehmed karvarullid.
Mu laps on juba aasta jagu palunud endale looma, oleme mehega tihti mõelnud, et kes küll võiks korteris elada. Oleme kaalunud hamstreid, merisigasid ja jäneseid. Kõikidel on olnud mõni miinus, mistõttu me pole otsuseni jõudnud.
Kui teatasin mehele, et me võiksime lapsele sünnipäevaks villakhiire kinkida, meeldis talle see idee koheselt. Uurisime koos edasi ning otsustanud me olimegi. Sünnipäevani on kuu aega.
Natuke otsimist ning peagi tekkis üks müügikuulutus, kus tsintsuperes on sündinud uus pisike beebi. Ma kirjutasin perele ning veendusin koheselt, et sealt perest tulebki meie tita! Kohe leppisime kokku ning pilte nähes olin ma täiesti rabatud. Meie oma beebi.
Täna kasutasin ära Bosse poe soodukat ja ostsin uuele titale ka kodu. Beebimüüjaga leppisime kokku, et tsintsu tuleb meie perre juuni kuus, et ta saaks enne oma ema juures eluga harjuda ning et seejärel saaksime meie sünnipäevalast üllatada.
Päris kindlasti olen ma nii ärevil kui võimalik ja ei jõua lapse sünnipäeva ära oodata
Seni aga peame veel puurisisustusele mõtlema ning samuti igapäevaeluks vajaliku kraami ära korraldama.
Meie beebi on sündinud 18. märtsil 2013 ning ta tuleb meie juurde juuni teises pooles! Senikaua on siis juttu planeerimisesabinast, edasi juba suurest kohtumisest ja perekonnaks kasvamisest