Postitatud: 10. detsember 2012, 15:18
Kui läheme kodust pikemaks ajaks ära hakkab Bibi imelikku häält tegema. Ei oskagi seda häälitsust kirjeldada. Võibolla midagi bruuuu-bruuu sarnast. Kuidas Bibi teab, et plaanime kauemaks ära minna? Vahepeal läheme niisama jalutama, kuid sel ajal ei tee villak meie lahkumisest väljagi.
Panime Bibi puuri ühe päris suure pappkasti. Talle meeldib kast nii väga, et on jätnud isegi puurivõrede kangutamise järgi. Muidu ta öösiti ikka lõgistas nende kallal, kuid nüüd on vaikus.
Kui loomakese tuppa jooksma laseme ronib ta päris varsti meile voodisse. See on nagu villaku turvapaik. Ainus koht, kuhu kahejalgne väike inimene talle järgi ei tule. Siis trallib Bibi meie, suurte inimeste otsas ja põrkab kuis jaksab. Vahepeal mängib, et meie jalad on koledad vaenlased mis tuleb surnuks kallistada. Mul on mõnikord taskus rosinaid, Bibi maiuspalad. Õpetan siis villakut, kuidas neid taskust välja nuhkida.
Varem kui Bibi liiga tüütuks muutus, lükkasin ta voodi ja seina vahel olevast avausest voodialla. Nüüd enam see nipp läbi ei lähe. Bibi surub oma käpad vastu seina ja nurjab mu plaanid.
Bibi on hästi julge, lausa tüütamiseni. Kuid kui puuri mineku aeg käes, ei anna ta ennast kätte. Jookseb voodialla ja meie jääme tühjade kätega. Siis peab kaval olema ja mängima, et Bibi ei huvita meid üldse. Mõnikord teesklen, et magan. Bibi tuleb asja uurima ja ongi lõksus.
Panime Bibi puuri ühe päris suure pappkasti. Talle meeldib kast nii väga, et on jätnud isegi puurivõrede kangutamise järgi. Muidu ta öösiti ikka lõgistas nende kallal, kuid nüüd on vaikus.
Kui loomakese tuppa jooksma laseme ronib ta päris varsti meile voodisse. See on nagu villaku turvapaik. Ainus koht, kuhu kahejalgne väike inimene talle järgi ei tule. Siis trallib Bibi meie, suurte inimeste otsas ja põrkab kuis jaksab. Vahepeal mängib, et meie jalad on koledad vaenlased mis tuleb surnuks kallistada. Mul on mõnikord taskus rosinaid, Bibi maiuspalad. Õpetan siis villakut, kuidas neid taskust välja nuhkida.
Varem kui Bibi liiga tüütuks muutus, lükkasin ta voodi ja seina vahel olevast avausest voodialla. Nüüd enam see nipp läbi ei lähe. Bibi surub oma käpad vastu seina ja nurjab mu plaanid.
Bibi on hästi julge, lausa tüütamiseni. Kuid kui puuri mineku aeg käes, ei anna ta ennast kätte. Jookseb voodialla ja meie jääme tühjade kätega. Siis peab kaval olema ja mängima, et Bibi ei huvita meid üldse. Mõnikord teesklen, et magan. Bibi tuleb asja uurima ja ongi lõksus.