Postitatud: 25. jaanuar 2009, 14:51
Kunagi ma kirjutasin ja tutvustasin oma kahte vahvat tegelast, Kikut ja Vurru (tema saime Morfiidi käest). Nüüd aga on meil juhtunud väga suur tragöödia 
. Süda tahab valust lõhkeda ja lein on õõvastav. Minu väike, armas chinchilla, on surnud. Seda tühjust ja valu ei ole võimalik kirjeldada. Aga ometi tunnen, et pean selle endast välja kirjutama.
Neljapäeval õhtul avastasin, et Kiku on viimaste päevadega äkitselt nii kõhnaks jäänud. Reedel ei suutnud ta end enam liigutada. Tavaliselt, kui teda õhtul tervitama lähen, siis jookseb ta mulle rõõmuga vastu, ootab rosinat. Reedel aga ei suutnud ta minuni tulla. Ta vaid vaarus ühe kohapeal. värises ja oli äkitselt nii kössi vajunud. Kui talle pai tegin, tundsin enda käe vastus vaid luid. Vurru, meie teine chinchilla, oli ka täiesti endast väljas. Traavis mööd puuri ringi, käis Kikut musitamas ja kallistamas, võttis ta enda kaissu. Avastasin äkitselt, et Kiku on temast 2 korda väiksemaks jäänud. Teadsin, et nüüd on Kiku suremas. Valu tahtis lausa lämmatada mind, nähes kui väetike mu kullake on. Ta ei suutnud isegi juua enam mitte. Andsin oma peopesalt talle vett. Vaevu-vaevu suutis veidi rüübata. Tahtis süüa, aga ei suutnud. Laupäeva hommikul tõttasin ruttu arstile. Arst tegi röndgeni ja avastas et Kiku hambad on täiesti hullus seisus. Kõik on risti-rästi, mõnda hammast pole enam ollagi. Ütles, et närislistega vahest läheb nii, et see pole meie teha. Olgu seda närimist puuris kui palju tahes. Ütles, et üks võimalus on ta sundtoitmise ja antibiootikumidega üles turgutada. Ja kui ta siis ikka ellu jääb, siis narkoosisüst teha ja kui ta ka selle üle elab, siis saab alles korralikult vaadata, kuidas ta suus tegelik olukord on ja ka siis oleks vähetõenäoline, et midagi teha annaks. Et isegi kui suudaks seal midagi taastada, siis pikendaks see Kiku eluiga aastakese vast, aga minu süda ei lubanud lasta Kikul niimoodi piinelda. Parem elagu aasta vähem aga ilma valude ja piinadeta. Palusin arstil lõpetada Kiku valud ja piinad. Pisarad voolasid mööda põski alla, süda tõmbus valust kokku aga ma teadsin, et see oli kõige õigem otsus.
Istusin Kikuga arsti ruumis. Arst tegi talle süsti ja palus mul siis istuda ja oodata...kuni kõik lõppeb. Kiku puges tugevast vastu mu keha. Tundsin oma käte all, kuidas väike süda aina rahulikumalt lööma hakkas. Ta tõstis veel viimast korda oma pead, vaatas mulle otsa, otsekui hüvastijätmiseks. Siis langetas ta selle, pistis nina mu kaissu ja hetk hiljem oli kõik möödas. Arst palus mul minna eesruumi ootama, kuni ta teeb veel viimase ja lõpliku süsti. Siis tõi ta mulle Kiku. Läksin autosse ja nutsin oma pool tundi enne kui olin võimeline sõitma. Terve tagasi tee ainult ulgusin. Igatsus ja valu oli nii meeletu. On siiani...
Kodus pidin veel lastele selgitama, mis oli juhtunud. Vaesekesed ei saanud asjast veel täielikult aru. Käivad aga puuri juures ja nutavad, et enam pole Kikut. Miks teda enam pole? Kuidas ma suudakski talle seda selgitada?! Ja isegi 1,4 aastane saab aru, et midagi on valesti. Käib aga puuri juures ja näitab, et ei ole. Otsib toas Kikut taga. Taevas halasta! Ma teeks mida iganes, et oma laste valu ja leina endale võtta. Seda näha on nii julm.
Ta polnud minu jaoks ainult lemmikloom. Ta oli täieõiguslik pereliige. Pereliige, kellega lootsin veeta koos vähemalt 16-17 õnnelikku aastat, aga meile anti võimalus koos olla vaid 5 aastat. 17. veebruar oleks ta saanud 5 aastaseks.
See pilt on tehtud temast detsember, 2008.
Hüvasti Kiku, me armastame sind väga ja jääme igavesti sind igatsema!
. Süda tahab valust lõhkeda ja lein on õõvastav. Minu väike, armas chinchilla, on surnud. Seda tühjust ja valu ei ole võimalik kirjeldada. Aga ometi tunnen, et pean selle endast välja kirjutama.Neljapäeval õhtul avastasin, et Kiku on viimaste päevadega äkitselt nii kõhnaks jäänud. Reedel ei suutnud ta end enam liigutada. Tavaliselt, kui teda õhtul tervitama lähen, siis jookseb ta mulle rõõmuga vastu, ootab rosinat. Reedel aga ei suutnud ta minuni tulla. Ta vaid vaarus ühe kohapeal. värises ja oli äkitselt nii kössi vajunud. Kui talle pai tegin, tundsin enda käe vastus vaid luid. Vurru, meie teine chinchilla, oli ka täiesti endast väljas. Traavis mööd puuri ringi, käis Kikut musitamas ja kallistamas, võttis ta enda kaissu. Avastasin äkitselt, et Kiku on temast 2 korda väiksemaks jäänud. Teadsin, et nüüd on Kiku suremas. Valu tahtis lausa lämmatada mind, nähes kui väetike mu kullake on. Ta ei suutnud isegi juua enam mitte. Andsin oma peopesalt talle vett. Vaevu-vaevu suutis veidi rüübata. Tahtis süüa, aga ei suutnud. Laupäeva hommikul tõttasin ruttu arstile. Arst tegi röndgeni ja avastas et Kiku hambad on täiesti hullus seisus. Kõik on risti-rästi, mõnda hammast pole enam ollagi. Ütles, et närislistega vahest läheb nii, et see pole meie teha. Olgu seda närimist puuris kui palju tahes. Ütles, et üks võimalus on ta sundtoitmise ja antibiootikumidega üles turgutada. Ja kui ta siis ikka ellu jääb, siis narkoosisüst teha ja kui ta ka selle üle elab, siis saab alles korralikult vaadata, kuidas ta suus tegelik olukord on ja ka siis oleks vähetõenäoline, et midagi teha annaks. Et isegi kui suudaks seal midagi taastada, siis pikendaks see Kiku eluiga aastakese vast, aga minu süda ei lubanud lasta Kikul niimoodi piinelda. Parem elagu aasta vähem aga ilma valude ja piinadeta. Palusin arstil lõpetada Kiku valud ja piinad. Pisarad voolasid mööda põski alla, süda tõmbus valust kokku aga ma teadsin, et see oli kõige õigem otsus.
Istusin Kikuga arsti ruumis. Arst tegi talle süsti ja palus mul siis istuda ja oodata...kuni kõik lõppeb. Kiku puges tugevast vastu mu keha. Tundsin oma käte all, kuidas väike süda aina rahulikumalt lööma hakkas. Ta tõstis veel viimast korda oma pead, vaatas mulle otsa, otsekui hüvastijätmiseks. Siis langetas ta selle, pistis nina mu kaissu ja hetk hiljem oli kõik möödas. Arst palus mul minna eesruumi ootama, kuni ta teeb veel viimase ja lõpliku süsti. Siis tõi ta mulle Kiku. Läksin autosse ja nutsin oma pool tundi enne kui olin võimeline sõitma. Terve tagasi tee ainult ulgusin. Igatsus ja valu oli nii meeletu. On siiani...
Kodus pidin veel lastele selgitama, mis oli juhtunud. Vaesekesed ei saanud asjast veel täielikult aru. Käivad aga puuri juures ja nutavad, et enam pole Kikut. Miks teda enam pole? Kuidas ma suudakski talle seda selgitada?! Ja isegi 1,4 aastane saab aru, et midagi on valesti. Käib aga puuri juures ja näitab, et ei ole. Otsib toas Kikut taga. Taevas halasta! Ma teeks mida iganes, et oma laste valu ja leina endale võtta. Seda näha on nii julm.
Ta polnud minu jaoks ainult lemmikloom. Ta oli täieõiguslik pereliige. Pereliige, kellega lootsin veeta koos vähemalt 16-17 õnnelikku aastat, aga meile anti võimalus koos olla vaid 5 aastat. 17. veebruar oleks ta saanud 5 aastaseks.
See pilt on tehtud temast detsember, 2008.
Hüvasti Kiku, me armastame sind väga ja jääme igavesti sind igatsema!