Postitatud: 30. detsember 2008, 15:41
Minul sedakorda kurbi ja veel kurvemaid uudiseid.
Nimelt juba kevadel hakkas mulle tunduma, et mul on villakute vastu väikest viisi allergia. Suvel lõpuks jõudsin ka arstil käimiseni ning selgus, et see ei ole vaid minu kujutluse vili. Nõnda ma siis rääkisin nii Kairiga kui Sipzyga ja otsustasime, et juhul kui leiame neile toreda hoolitseva kodu siis kolime nad sinna ümber, kuna meie juures elades peaksid nad põhiliselt puuris olema ja mina ei saa nendega ka oluliselt suhelda. Foorumis ei tahtnud neid välja pakkuda, kuna tahtsime kindlad olla, et see uus kodu oleks ikka tõesti armastav ja hoolitsev - tuttav inimene. See ka üks põhjustest, miks ma sellest varem rääkida ei tahtnud.
See kodu otsimine võttus ikka päris kaua, kuni lõpuks mõne päeva eest leidsime meie kõrgetele nõuetele vastava inimese, kes on nõus nad enda juurde võtma. Ma olin nii õnnelik ja seletasin veel tsintsudele, et nüüd saavad nad uude heasse kodusse, kus neid lastakse ka vabalt mööda tuba jooksma ja inimesed tegelevad nendega agaralt.
Kahjuks juhtus nõnda, et Milli ei suutnudgi oodata uude koju kolimist ära. Milli oli meie tsintsudest see julgem, kes vahel isegi Celionile ise pihku ronis ja alati oli valmis kohe puurist välja ronima ning maailma uudistama minema. Eile õhtul aga ei tulnud Milli söögiajal enam majast välja. Chilli puhul ei oleks see eriti üllatav olnud, ta ongi meil selline häbelik, kuid Milli puhul oli aru saada, et midagi on viltu. Harutasime siis maja puuri küljest lahti ja seal ta siis lebas ega liigutanud enam.
Ei kujutagi siinkohal ette, mis temaga juhtus. Söök, hein, jook on kõik olnud täpselt sama, mis viimase aasta jooksul. Saepuru küll vahetasime mõned nädalad tagasi aga ei tahaks uskuda, et sellest. Samuti ei olnud märgata muutusi käitumises, võibolla eelmisel õhtul oli veidi rahulikum kui muidu, samas puges ikka samamoodi Celionile pihku nagu varem ja oli esimesena platsis kui söögijagamiseks läks.
Eks nüüd ole natukene mure Chilli pärast.. Tsintsudel on ju kaaslased terveks eluks. Praegu tundub ta veidi närvilisem kui muidu aga vähemalt sööb. Arutasime ja mõtlesime, et tõenäoliselt oleks see kolimine vaja siiski ette võtta, kuigi see saab samuti suur shokk olema. Samas järsku viiks, uus ümbrus ja võimalus uudistada tube mööda ringi, mõtted eemale Milli kaotusest. Sest üksi puuris konutades on ju veel eriti kurb.
Igatahes puhka rahus meie lumivalge karvapallike...
Nimelt juba kevadel hakkas mulle tunduma, et mul on villakute vastu väikest viisi allergia. Suvel lõpuks jõudsin ka arstil käimiseni ning selgus, et see ei ole vaid minu kujutluse vili. Nõnda ma siis rääkisin nii Kairiga kui Sipzyga ja otsustasime, et juhul kui leiame neile toreda hoolitseva kodu siis kolime nad sinna ümber, kuna meie juures elades peaksid nad põhiliselt puuris olema ja mina ei saa nendega ka oluliselt suhelda. Foorumis ei tahtnud neid välja pakkuda, kuna tahtsime kindlad olla, et see uus kodu oleks ikka tõesti armastav ja hoolitsev - tuttav inimene. See ka üks põhjustest, miks ma sellest varem rääkida ei tahtnud.
See kodu otsimine võttus ikka päris kaua, kuni lõpuks mõne päeva eest leidsime meie kõrgetele nõuetele vastava inimese, kes on nõus nad enda juurde võtma. Ma olin nii õnnelik ja seletasin veel tsintsudele, et nüüd saavad nad uude heasse kodusse, kus neid lastakse ka vabalt mööda tuba jooksma ja inimesed tegelevad nendega agaralt.
Kahjuks juhtus nõnda, et Milli ei suutnudgi oodata uude koju kolimist ära. Milli oli meie tsintsudest see julgem, kes vahel isegi Celionile ise pihku ronis ja alati oli valmis kohe puurist välja ronima ning maailma uudistama minema. Eile õhtul aga ei tulnud Milli söögiajal enam majast välja. Chilli puhul ei oleks see eriti üllatav olnud, ta ongi meil selline häbelik, kuid Milli puhul oli aru saada, et midagi on viltu. Harutasime siis maja puuri küljest lahti ja seal ta siis lebas ega liigutanud enam.
Ei kujutagi siinkohal ette, mis temaga juhtus. Söök, hein, jook on kõik olnud täpselt sama, mis viimase aasta jooksul. Saepuru küll vahetasime mõned nädalad tagasi aga ei tahaks uskuda, et sellest. Samuti ei olnud märgata muutusi käitumises, võibolla eelmisel õhtul oli veidi rahulikum kui muidu, samas puges ikka samamoodi Celionile pihku nagu varem ja oli esimesena platsis kui söögijagamiseks läks.
Eks nüüd ole natukene mure Chilli pärast.. Tsintsudel on ju kaaslased terveks eluks. Praegu tundub ta veidi närvilisem kui muidu aga vähemalt sööb. Arutasime ja mõtlesime, et tõenäoliselt oleks see kolimine vaja siiski ette võtta, kuigi see saab samuti suur shokk olema. Samas järsku viiks, uus ümbrus ja võimalus uudistada tube mööda ringi, mõtted eemale Milli kaotusest. Sest üksi puuris konutades on ju veel eriti kurb.
Igatahes puhka rahus meie lumivalge karvapallike...