Postitatud: 24. jaanuar 2004, 23:57
Lisan siia väikese infomaterjali villakhiirte kohta.
Tsintsiljad, eesti keeles villakhiired, kuuluvad imetajate (Mammalia) klassi, näriliste (Rodentia) seltsi, villakhiirlaste (Chinchillidae) sugukonda.
Tsintsijad on pärit Lõuna-Ameerikast, täpsemalt Andide läänenõlvalt Peruu, Boliivia, Tsiili ja Argentiina piirialadelt, kus nad elavad 900 kuni 4000 meetri kõrgusel merepinnast. Elavad kolooniatena.
Kõrgmäestiku karmides tingimustes vastupidamiseks on neil tihe (ühest karvanääpsust kasvab välja kuni 80 alus-ja pealiskarva) karvkate. Tsintsilja nahk on maailma kallimaid.
Ta on ööloom, sellepärast ka suured silmad, kõrvad ning kompimiseks mõeldud pikad 20 cm pikkused vurrud. Päeval tukub, õhtupoolikul muutub erksaks.
Tsintsiljad saavad suguküpseks 7-9 kuuselt, tiinus kestab 111 päeva, pesakonnas on tavaliselt 1-3 poega. Vastsündinud tsintsiljad on sündimise hetkeks täielikult väljaarenenud. Tal on suus kaks lõikehammast nii üla- kui alalõuas, silmad on lahti, keha karvadega kaetud ja ta on võimeline kohe peale kuivamist liikuma. Isad on väga hoolitsevad ja neid ei tohiks poegimise ajal emase juurest ära võtta, kuna peale poegade sündi võtab isa nad kuni emase toibumiseni enda hoole alla, kuivatab ja soojendab neid. Olen kuulnud kasvatajatelt lugusid, kuidas raske poegimise ajal on isane emast abistanud - nimelt on isane käppadega kõhtu masseerides aidanud poegi välja pressida.
Neil puudub ninnatorkav lõhn, nad on äärmiselt puhtad loomad ja armastavad end pesta. Tsintsiljad pesevad ennast spetsiaalse liiva sees. Seal ennast veeretades vabanevad nad rasvast ja õlist ning hoiavad välimuse korras.
Lemmikloomana ei ole vahet, kas võtta emane või isane loom, iseloomu ja väljanägemise osas pole vahet. Kui on soov võtta mitu looma, siis tuleks eelistada tsintsiljapaari, kuna samast soost loomad ei saa ühes puuris olles omavahel läbi.
Toorest heina, puuvilju või juurvilju neile anda ei tohi, neil läheb kõht lahti ja üsna kergesti tekib soolepõletik, mida on raske ravida ja mis lõpeb tavaliselt surmaga.
Tsintsiljad, eesti keeles villakhiired, kuuluvad imetajate (Mammalia) klassi, näriliste (Rodentia) seltsi, villakhiirlaste (Chinchillidae) sugukonda.
Tsintsijad on pärit Lõuna-Ameerikast, täpsemalt Andide läänenõlvalt Peruu, Boliivia, Tsiili ja Argentiina piirialadelt, kus nad elavad 900 kuni 4000 meetri kõrgusel merepinnast. Elavad kolooniatena.
Kõrgmäestiku karmides tingimustes vastupidamiseks on neil tihe (ühest karvanääpsust kasvab välja kuni 80 alus-ja pealiskarva) karvkate. Tsintsilja nahk on maailma kallimaid.
Ta on ööloom, sellepärast ka suured silmad, kõrvad ning kompimiseks mõeldud pikad 20 cm pikkused vurrud. Päeval tukub, õhtupoolikul muutub erksaks.
Tsintsiljad saavad suguküpseks 7-9 kuuselt, tiinus kestab 111 päeva, pesakonnas on tavaliselt 1-3 poega. Vastsündinud tsintsiljad on sündimise hetkeks täielikult väljaarenenud. Tal on suus kaks lõikehammast nii üla- kui alalõuas, silmad on lahti, keha karvadega kaetud ja ta on võimeline kohe peale kuivamist liikuma. Isad on väga hoolitsevad ja neid ei tohiks poegimise ajal emase juurest ära võtta, kuna peale poegade sündi võtab isa nad kuni emase toibumiseni enda hoole alla, kuivatab ja soojendab neid. Olen kuulnud kasvatajatelt lugusid, kuidas raske poegimise ajal on isane emast abistanud - nimelt on isane käppadega kõhtu masseerides aidanud poegi välja pressida.
Neil puudub ninnatorkav lõhn, nad on äärmiselt puhtad loomad ja armastavad end pesta. Tsintsiljad pesevad ennast spetsiaalse liiva sees. Seal ennast veeretades vabanevad nad rasvast ja õlist ning hoiavad välimuse korras.
Lemmikloomana ei ole vahet, kas võtta emane või isane loom, iseloomu ja väljanägemise osas pole vahet. Kui on soov võtta mitu looma, siis tuleks eelistada tsintsiljapaari, kuna samast soost loomad ei saa ühes puuris olles omavahel läbi.
Toorest heina, puuvilju või juurvilju neile anda ei tohi, neil läheb kõht lahti ja üsna kergesti tekib soolepõletik, mida on raske ravida ja mis lõpeb tavaliselt surmaga.