Postitatud: 22. juuli 2011, 02:27
Me kavatsesime perega maale minna ja muidugi pidi Chuck kaasa tulema. Elas üle autosõidu. Kui kohale jõudsime, pidime kiiresti puuri valmis tegema. See ei tulnud kõige parema väljanägemusega aga suur ta tuli, et Chuck saaks ringi joosta. Öösel pidime kodust ära minema tuttavate juurde. Kui olime tagasi jõudnud, oli Chuck kadunud. Kõik hakkasid otsima. Toast me teda ei leidnud. Paari sekundi pärast mu vend hüüab, et ta on väljas. Kõik mõtlesid, et kuidas ta välja sai. Puur oli 2 korrusel, aken oli üleval lahti õhutuse peal. Siis me eeldasime, et ta sai sealt ja on viga saanud. Otsisime teda väljas 2 tundi, siis läksime magama kuna kell oli siis 3 öösel. Panime välja tema majakese ja söögikausi igaks juhuks, kui tagasi satub. 2 ööd ja 1 päev oli ta kadunud. Kõik juba arvasid, et temaga on juba midagi juhtunud, kuna temasugusel õrnal loomakesel on raske ellu jääda siin ja need 2 ööd oli paduvihma sadanud. Ma olin oma voodis masendunud ning siis naaber kutsus (me rääkisime kõigile linnas. et kui nad leiavad ta, et teatada (väike linn)). Isa jooksis tippkiirusel sinna ja oligi Chuck, läbimärg. Kõik olid õnnelikud, isegi Chuck. Me vaatasime teda hoolikalt üle ega sellest niiskusest nahamädanikku ei ole või kui ta teiselt korruselt kukkus luu murde ega vigastusi ei ole. Ei tundunud olevat. Algul oli ta veidi ehmunud olekuga aga nüüd jookseb ja hüpleb jälle samamoodi kui varem.