Postitatud: 04. september 2013, 20:14
Oi jummel, ära sa mingit prükkarit küll üles korja, saad tema karma endale kaela 
et mitte hullemat öelda.
Muus suhtes saan sust täiesti aru, ka mina olen selline, kes lapsena korjanuks kõik hulkuvad kassid ja koerad meile. Ega vanemad sellele hea pilguga ei vaadanud ja nii nad jäidki minust tänavaile (st loomad muidugi, mitte vanemad), kuid minu süda valutas nende pärast. Siiski on vanemad hiljem möönnud, et see minu mure ja hool kodutute või kannatavate loomade pärast läks neile hinge, kuigi nad mind tookord ei mõistnud (ega ka hiljem). Misn'd kassidest ja koertest rääkida, ka usse ei lubanud me vennaga maal tappa ja lasime nad kaugemale viia ainult.
Ja noh, eks muidugi saabast jalga ja riiet selga on vaja, aga paljuken'd see hiireke siis sööb? No ja ta pisike loomake, ei vaja nii suurt puuri nagu näiteks rott, väiksemad puurid pole ju kallid ka nii väga, aga kui tahad ja saad ja oskad ise teha, siis miks mitte? Kõike ei saa rahasse arvestada ja nagu ma ennist ütlesin, emotsioon ja selle kaudu hingerahu maksavad, st loevad tunduvalt rohkem kui see mõni või mõnikümmend eurot. Küll ka seda riiet ja saabast saab. Ikka südame ja kõhutunde järgi tuleks käia, kuigi tervet talupojamõistust ei maksa unustada. Aga kõhutunne on see, mis ei peta, kui õpid seda usaldama. Kui inimene pole pikemat aega (või tundlikuma loomuga inimese puhul piisab ka ühest korrast juba) oma südame häält järginud (kuigi mõistus ütleks teisiti), siis tekitab see enda sisse äärmiselt paha tunde. Kordumisel lausa frustratsiooni ja viha nende inimeste vastu, kes ei lase sul su südame häält kuulata, oma südametunnistuse järgi elada. Ja ela siis sellega, selle halva tundega - oi kui raske! Seepärast soovin sulle vastupidamist ja mitte neile järele andmist, kuula ikka oma südame häält, sest nagu ma ütlesin - süda tundub sul olevat õigel kohal. Aga muidugi jah - selles osas on su emal õigus, et ikka praktiline meel olgu ka omal kohal. Eks tulebki leida siin kompromiss nii praktilise meele kui südamehääle vahel ja nii, et kumbki pool ei kannataks. Eks see kogemus tuleb aastatega ka, niiet võtagi seda kui elu õppetundi. Kui teed selle õigesti ära, siis usu, edaspidi on palju kergem.
et mitte hullemat öelda.Muus suhtes saan sust täiesti aru, ka mina olen selline, kes lapsena korjanuks kõik hulkuvad kassid ja koerad meile. Ega vanemad sellele hea pilguga ei vaadanud ja nii nad jäidki minust tänavaile (st loomad muidugi, mitte vanemad), kuid minu süda valutas nende pärast. Siiski on vanemad hiljem möönnud, et see minu mure ja hool kodutute või kannatavate loomade pärast läks neile hinge, kuigi nad mind tookord ei mõistnud (ega ka hiljem). Misn'd kassidest ja koertest rääkida, ka usse ei lubanud me vennaga maal tappa ja lasime nad kaugemale viia ainult.
Ja noh, eks muidugi saabast jalga ja riiet selga on vaja, aga paljuken'd see hiireke siis sööb? No ja ta pisike loomake, ei vaja nii suurt puuri nagu näiteks rott, väiksemad puurid pole ju kallid ka nii väga, aga kui tahad ja saad ja oskad ise teha, siis miks mitte? Kõike ei saa rahasse arvestada ja nagu ma ennist ütlesin, emotsioon ja selle kaudu hingerahu maksavad, st loevad tunduvalt rohkem kui see mõni või mõnikümmend eurot. Küll ka seda riiet ja saabast saab. Ikka südame ja kõhutunde järgi tuleks käia, kuigi tervet talupojamõistust ei maksa unustada. Aga kõhutunne on see, mis ei peta, kui õpid seda usaldama. Kui inimene pole pikemat aega (või tundlikuma loomuga inimese puhul piisab ka ühest korrast juba) oma südame häält järginud (kuigi mõistus ütleks teisiti), siis tekitab see enda sisse äärmiselt paha tunde. Kordumisel lausa frustratsiooni ja viha nende inimeste vastu, kes ei lase sul su südame häält kuulata, oma südametunnistuse järgi elada. Ja ela siis sellega, selle halva tundega - oi kui raske! Seepärast soovin sulle vastupidamist ja mitte neile järele andmist, kuula ikka oma südame häält, sest nagu ma ütlesin - süda tundub sul olevat õigel kohal. Aga muidugi jah - selles osas on su emal õigus, et ikka praktiline meel olgu ka omal kohal. Eks tulebki leida siin kompromiss nii praktilise meele kui südamehääle vahel ja nii, et kumbki pool ei kannataks. Eks see kogemus tuleb aastatega ka, niiet võtagi seda kui elu õppetundi. Kui teed selle õigesti ära, siis usu, edaspidi on palju kergem.