Postitatud: 17. oktoober 2018, 13:19
Manna sabajuurele tekkis suur hallikas-pruunikas laik. Koon on sama värvi. Manna on täis lusti ja rõõmu. Vaatasin, kuidas Manna lapsega mängib. Kõik kolm kükitavad puuri taga. Laps istub põrandal ja loeb, ei tee rotte märkamagi. Manna hiilib vaikselt, lapse juurde, et teda nt kasvõi naksata ja siis välkkiirelt plehku pista. Hiilib ikka lähemale ja lähemale, ise koguaeg valmis põgenema. Punastes silmades põleb kaval tuluke. Peaaegu puudutab nina inimolevust kes pole midagi märganud ja siis..... teeb laps äkilise liigutuse Manna poole ja ütleb:"Urrrrr.." Manna kargab ootamatusest õhku ja jookseb tuhatnelja puuri taha, teistele rottidele selga. Kui Manna oma koslepi teistelt rottidelt kätte saab, kordub kõik uuesti. Seekord jookseb valge rott kareldes täisringi ümber puuri, keerab otsa ringi ja hakkab uuesti ülima kannatlikkusega hiilima. 
Olen nüüd mõnda aega rottidega oma elamist jaganud. Rotid on väga targad ja toredad lemmikud. Rottidega saab palju nalja, kuid Udi, Piuksu ja Manna on ka viimased rotid minu elamises. Ma ei sobi rotipidajaks, kuna olen liiga tundliku ninaga. Need kolm aastat kannatan nendega kaasneva haisu ära, kuid siis on ka kõik.
Olen nüüd mõnda aega rottidega oma elamist jaganud. Rotid on väga targad ja toredad lemmikud. Rottidega saab palju nalja, kuid Udi, Piuksu ja Manna on ka viimased rotid minu elamises. Ma ei sobi rotipidajaks, kuna olen liiga tundliku ninaga. Need kolm aastat kannatan nendega kaasneva haisu ära, kuid siis on ka kõik.