Postitatud: 18. september 2007, 12:14
Olukord tundus paranevat, kuid kahjuks, jah, oli see petlik. Eile hilisõhtul lahkus mu juurest Suure Roti juurde mu kullake, vanahärra Stuart. Hakkas nagu ülespoole trepist kõndima, siis kukkuma, õnneks küll mu kätele ja niimoodi mu rinnal, kasukas mu pisaratest niiske, ta lahkus rahulikult. Tean, et see paratamatu. aga ikkagi on nii kole valus, olin valmis kasvõi osa oma elust talle andma, kui ta vaid ei läheks mu juurest.Sellest saab ilmselt aru see, kel need hetked endal olnud. Täna puhkab mu kullake Stuart koos sõbra Roberti, Genka, siil Ruudi ja Kassiemmega kirsipuu all mu sünnikodus. Puhka rahus, minu südamese oled sa igavesti elus!