Postitatud: 26. märts 2013, 10:11
Postitas t2ring
Ma olin sel hetkel 16, ei olnud mitte kuskilt otsast plaanis endale loomake võtta, aga kui ta mu noormehe isa juures nii armsalt ennast mulle salli sisse magama keeras oli teada et teda ma enam ei jäta. Kõike kallim ja toredam ja vahvam rott kes üldse mul on olnud. Kahjuks jäi ta pimedaks ja kuigi proovisin ta viimsed päevad teha võimalikult mugavaks ja toredaks jäi sellest väheks minu arust. Järgmise tegelase sain veidi peale esimese surma, sel ajal olin siis 19. Tema eluiga jäi väga segastel asjaoludel väga lühikeseks. Nüüd plaanis võtta 2 uut põnni endale, pesa ootab juba ja nupsudki välja valitud, vaja vaid järgi minna.