Postitatud: 10. juuli 2010, 22:23
Minu rotiajastu algas Saarast peale. Ja Saara tuli msn'i kaudu! 
Kuna mu hiired...või olid hamsud, ei hiired ikka, olid põgenema saanud ja tagasi enam ei tulnudki siis rääkisin emaga msn'is, sest ta oli tööl ja mina vanaema pool. "Emme, kas ma roti võin võtta?" Ma ei mäleta küll täpselt mis ta vastas, aga ütles et räägib isaga, sel hetkel siis kasuisaga. Helistas ära ja ohhh õnne. Võta siis pealegi rott. Kuna mul olid ennemgi olnud hamstrid ja jaapanlased ja neid väga suurtes kogustes, siis ema ühe pisikese roti vastu polnud:-D . See selleks. Ühel ilusal septembrikuu õhtul istusin ma emaga hoovis pingi peal. Rääkisime millestki suvalisest ja korraga ma hakkasin teist rotti nuruma. Rääkisin muidugi igast jama kokku ja tõde ka muidugi. Et Saaral on vaja kaaslast ja et ma lugesin juba nii palju. Rotid pole üksikult piamiseks loodud jnejne. Ütlesin, et teeks nii, et mul on homme nimepäev ja ma saan roti selleks puhuks. Tema ütles, et mine räägi isaga . Läksin, rääkisin ka talle, et mul homme "nimepäev" jne. Ta vastas täitsa ükskõikselt võta siis. JESS, ma saingi uue rotitita. Ostsin järgmine päev Minni. Läksin näitasin kohe emale ka. Ta töötas otse kesklinna pargi kõrval. Tegi küll sellise "parastava" muige näole ja ütles nojah, eks ta armas ole jah! 
Ema töökaaslased hakkasid muidgi kohe nunnutama ja paitama. Aga kuna Minni oli õudne argpüks, siis kiirustasin temaga ruttu koju.
Praegu kodus küll ema ega kasuisa rotid ei huvita. Ainult katkised tekikotid ja tpeedid huvitavad neid Emale vahel viin ikka sülle ja siis ta minutike paitab neid. Ahjaa. Nuffikust jäi rääkimata. Kui Saara oli just pilve peale saadetud, ja ema mu pisaraid nägi, sõidutas ta mind puht vabatahtlikult loomapoodi. Ütles, et lähme loomi vaatama Naljakas oli seda tema suust kuulda. Nuffiku saabumisega on kõik muutunud. Ema viib täitsa ise neile kapsajuurikaid ja lillkapsast ja kartulit, kui mind kodus pole. Armas, mis muud ma ikka öelda saan
Rääkisin peale selle kommetaari kirjutamist emale ka sellest teemast. Ja ütlesin, et mõned emad võtavad küll ise rotte sülle, kui omanikke ise kodus pole. Ja ta vastas sellepeale, ahh, mis sa ajad, ma olen ka ju võtnud. Mul oli ikka jubeeeeedalt hea meel, et ta ise ka sobitab sõprust tüdrukutega
Kuna mu hiired...või olid hamsud, ei hiired ikka, olid põgenema saanud ja tagasi enam ei tulnudki siis rääkisin emaga msn'is, sest ta oli tööl ja mina vanaema pool. "Emme, kas ma roti võin võtta?" Ma ei mäleta küll täpselt mis ta vastas, aga ütles et räägib isaga, sel hetkel siis kasuisaga. Helistas ära ja ohhh õnne. Võta siis pealegi rott. Kuna mul olid ennemgi olnud hamstrid ja jaapanlased ja neid väga suurtes kogustes, siis ema ühe pisikese roti vastu polnud:-D . See selleks. Ühel ilusal septembrikuu õhtul istusin ma emaga hoovis pingi peal. Rääkisime millestki suvalisest ja korraga ma hakkasin teist rotti nuruma. Rääkisin muidugi igast jama kokku ja tõde ka muidugi. Et Saaral on vaja kaaslast ja et ma lugesin juba nii palju. Rotid pole üksikult piamiseks loodud jnejne. Ütlesin, et teeks nii, et mul on homme nimepäev ja ma saan roti selleks puhuks. Tema ütles, et mine räägi isaga . Läksin, rääkisin ka talle, et mul homme "nimepäev" jne. Ta vastas täitsa ükskõikselt võta siis. JESS, ma saingi uue rotitita. Ostsin järgmine päev Minni. Läksin näitasin kohe emale ka. Ta töötas otse kesklinna pargi kõrval. Tegi küll sellise "parastava" muige näole ja ütles nojah, eks ta armas ole jah! Ema töökaaslased hakkasid muidgi kohe nunnutama ja paitama. Aga kuna Minni oli õudne argpüks, siis kiirustasin temaga ruttu koju. Praegu kodus küll ema ega kasuisa rotid ei huvita. Ainult katkised tekikotid ja tpeedid huvitavad neid
Emale vahel viin ikka sülle ja siis ta minutike paitab neid. Ahjaa. Nuffikust jäi rääkimata. Kui Saara oli just pilve peale saadetud, ja ema mu pisaraid nägi, sõidutas ta mind puht vabatahtlikult loomapoodi. Ütles, et lähme loomi vaatama Naljakas oli seda tema suust kuulda. Nuffiku saabumisega on kõik muutunud. Ema viib täitsa ise neile kapsajuurikaid ja lillkapsast ja kartulit, kui mind kodus pole. Armas, mis muud ma ikka öelda saan Rääkisin peale selle kommetaari kirjutamist emale ka sellest teemast. Ja ütlesin, et mõned emad võtavad küll ise rotte sülle, kui omanikke ise kodus pole. Ja ta vastas sellepeale, ahh, mis sa ajad, ma olen ka ju võtnud. Mul oli ikka jubeeeeedalt hea meel, et ta ise ka sobitab sõprust tüdrukutega