Postitatud: 21. oktoober 2007, 19:42
Et foorumisse lugemist-vaatamist juurde tekitada, mõtlesin avada teema oma ema ja õe merisigade kohta. Nemad elavad Võrus, mina käin nädalavahetustel seal notsusid paitamas, vajadusel annan nõu ja ostan neile ka süüa.
1. Mursik (emane) - ostetud 2005. aastal Hauka laadalt. Kaks aastat oli möödunud meie viimase merisea surmast ja ma olin kindel, et enam merisigu me ei võta, imelik tundus täiskasvanuna sellise laste hobiga tegeleda ka. Aga kui siis ema ja õde, näod säramas peas, laadal vastu tulid ja karbipõhjas üht imepisikest notsupojakest näitasid, siis sel hetkel jõudis ka mulle kohale, et saagu mis saab, aga ka minust saab jälle meriseapidaja. Nii, aga Mursikust endast. Väikesest notsupojast on kasvanud hästi suur pööristega musta-pruuni-valgekirju notsu. Kõrvad on nagu tiivad, hoiavad maaga paralleelselt. Ta ise inimesele puuris juurde ei tule, aga kui põrandale panna või sülle võtta, siis küll on asjalik suhtleja (see kõik hoolsa sotsialiseerimise tulemusena, sest väiksena oli ta väga arg). Hommikuti meeldib talle mööda puuri ringi rallida ja üldse on selline erksu loomuga siga. Ja kõva häält ei oska teha, ruigab suht vaikselt. Minu meelest tema kõge huvitavamaks tunnuseks on väga ilus läikiv ja üllatavalt tihe kasukas, see on tõesti nagu karusnahk tal seljas.
2. Täna saime kaks uut merisiga -minu varajane jõulukingitus emale
Neil pole veel nimegi. Aga eks saab nende nime panemisest ja muudest tegemistest edaspidi siin teemas teada anda. Tegu on kahe emase pikakarvalise notsuga, üks on sheltie tõugu ja teine peruu tõugu (kuid veaga, liiga palju pööriseid olevat). Nende sünnipäev on 05.09.2007. Ja neil on nii-ii udupeen karv! Praegu ma olen kade, et saan alles kahe nädala pärast nendega uuesti kohtuda (enne Võrru ei saa). 
Shelite - valge, hallide põskedega
Peruu - valge ja suitsuhalli lapiline (teise külje peal on rohkem halli)
1. Mursik (emane) - ostetud 2005. aastal Hauka laadalt. Kaks aastat oli möödunud meie viimase merisea surmast ja ma olin kindel, et enam merisigu me ei võta, imelik tundus täiskasvanuna sellise laste hobiga tegeleda ka. Aga kui siis ema ja õde, näod säramas peas, laadal vastu tulid ja karbipõhjas üht imepisikest notsupojakest näitasid, siis sel hetkel jõudis ka mulle kohale, et saagu mis saab, aga ka minust saab jälle meriseapidaja. Nii, aga Mursikust endast. Väikesest notsupojast on kasvanud hästi suur pööristega musta-pruuni-valgekirju notsu. Kõrvad on nagu tiivad, hoiavad maaga paralleelselt. Ta ise inimesele puuris juurde ei tule, aga kui põrandale panna või sülle võtta, siis küll on asjalik suhtleja (see kõik hoolsa sotsialiseerimise tulemusena, sest väiksena oli ta väga arg). Hommikuti meeldib talle mööda puuri ringi rallida ja üldse on selline erksu loomuga siga. Ja kõva häält ei oska teha, ruigab suht vaikselt. Minu meelest tema kõge huvitavamaks tunnuseks on väga ilus läikiv ja üllatavalt tihe kasukas, see on tõesti nagu karusnahk tal seljas.
2. Täna saime kaks uut merisiga -minu varajane jõulukingitus emale
Neil pole veel nimegi. Aga eks saab nende nime panemisest ja muudest tegemistest edaspidi siin teemas teada anda. Tegu on kahe emase pikakarvalise notsuga, üks on sheltie tõugu ja teine peruu tõugu (kuid veaga, liiga palju pööriseid olevat). Nende sünnipäev on 05.09.2007. Ja neil on nii-ii udupeen karv! Praegu ma olen kade, et saan alles kahe nädala pärast nendega uuesti kohtuda (enne Võrru ei saa). Shelite - valge, hallide põskedega
Peruu - valge ja suitsuhalli lapiline (teise külje peal on rohkem halli)