Postitatud: 03. november 2008, 11:30
Jah, on küll armsad, kui nad parasjagu rahulikud on.
Siidi on kõige armsama näoga merisiga, keda ma näinud olen. Samas on ta ka kõige tüütum, keda ma näinud olen
Nimelt ta ruigab kogu aeg, kui kuuleb inimesi söömas (isegi kui ta ise seda asja ei taha, mida parasjagu süüakse, ja tal endal on puur sööki kuhjaga täis) ja eriti pööraseks läheb kilekoti krabina peale. Vahel ruigab niisama ka, kui näeb või kuuleb meid liikumas. Mu elukaaslane on vahel täitsa pahane merisigade peale. Muidugi ta lisab asjale veel vunki juurde ka, läheb merisea puuri juurde neile moraali lugema ja neid kurja pilguga vaatama. Merisead muidugi ei saa midagi aru, neil hea meel ja lähevad veel pöörasemaks, et ohoo, tuldigi vist midagi nämmat tooma 
Üldiselt kulgeb nende elu nagu merisigadel ikka, magades ja süües. Vahel hüppavad ringi ja ajavad üksteisega kiusu ka. Ma ikka ütlen, et vendade vahel on vendlus, õdede vahel õelus.
Peamine kiusu allikas on wc, mille ma neile puurinurka panin. Nemad muidugi mõtlevad, et see on hoopis voodi, ja vaidlevad siis selle üle, kellel on õigus voodis magada.
Umbes kord või kaks nädalas saavad nad põrandale jooksma, siis tehakse väike tiir köögipoolel ja edasi istutakse radika all (ja junnitatakse ning pissitakse hirmsasti), kuniks perenaine nad kinni püüab ja puuri tagasi topib.
Kuna nad puhtuse pidamisest eriti ei hooli, siis probleemiks on nende pikkade karvade puhtana hoidmine. Pesemine neile üldse ei meeldi, seega viimasel ajal kasutan pigem kääride abi, üritan tagumike peale soenguid lõigata, mis ülejäänud karvastikuga ka sobiks, et ilus ja loomulik välja näeks, mitte koledalt auk sisse pügatud. Vahel tekib ka pusasid, mis tuleb välja lõigata. Karvastiku hoolduse võtan ette kord nädalas, enamasti kammin (see ei meeldi neile ka üldse!) ja vahel siis lõikan ka.
Söögi osas on nad ka hirmsasti pirtsud, paljusid asju ei söö ja nende hulgas, mida söövad, peab ka vaheldus olema, sama sööki mitmeid päevi järjest väga ei taheta.
Aravõitu on nad ka, aga samas uudishimulikud - sülle võtmise ajal põgenevad ära, aga kui käsipidi puuris midagi toimetada, siis tulevad uurima küll.
Ja millegipärast seostuvad nad vahel mulle nende roosade maani lakaga mänguponidega, keda jõulude eel telekast reklaamitakse - sellised parajad väikese tüdruku unistused, saab palju tegeleda ja lisaks veel soengut seada.
Tegin eile mõned pildid ka, kui enam-vähem normaalsed välja tulid, siis saab peagi ka siin näha.
Siidi on kõige armsama näoga merisiga, keda ma näinud olen. Samas on ta ka kõige tüütum, keda ma näinud olen
Nimelt ta ruigab kogu aeg, kui kuuleb inimesi söömas (isegi kui ta ise seda asja ei taha, mida parasjagu süüakse, ja tal endal on puur sööki kuhjaga täis) ja eriti pööraseks läheb kilekoti krabina peale. Vahel ruigab niisama ka, kui näeb või kuuleb meid liikumas. Mu elukaaslane on vahel täitsa pahane merisigade peale. Muidugi ta lisab asjale veel vunki juurde ka, läheb merisea puuri juurde neile moraali lugema ja neid kurja pilguga vaatama. Merisead muidugi ei saa midagi aru, neil hea meel ja lähevad veel pöörasemaks, et ohoo, tuldigi vist midagi nämmat tooma Üldiselt kulgeb nende elu nagu merisigadel ikka, magades ja süües. Vahel hüppavad ringi ja ajavad üksteisega kiusu ka. Ma ikka ütlen, et vendade vahel on vendlus, õdede vahel õelus.
Peamine kiusu allikas on wc, mille ma neile puurinurka panin. Nemad muidugi mõtlevad, et see on hoopis voodi, ja vaidlevad siis selle üle, kellel on õigus voodis magada.Umbes kord või kaks nädalas saavad nad põrandale jooksma, siis tehakse väike tiir köögipoolel ja edasi istutakse radika all (ja junnitatakse ning pissitakse hirmsasti), kuniks perenaine nad kinni püüab ja puuri tagasi topib.
Kuna nad puhtuse pidamisest eriti ei hooli, siis probleemiks on nende pikkade karvade puhtana hoidmine. Pesemine neile üldse ei meeldi, seega viimasel ajal kasutan pigem kääride abi, üritan tagumike peale soenguid lõigata, mis ülejäänud karvastikuga ka sobiks, et ilus ja loomulik välja näeks, mitte koledalt auk sisse pügatud. Vahel tekib ka pusasid, mis tuleb välja lõigata. Karvastiku hoolduse võtan ette kord nädalas, enamasti kammin (see ei meeldi neile ka üldse!) ja vahel siis lõikan ka.
Söögi osas on nad ka hirmsasti pirtsud, paljusid asju ei söö ja nende hulgas, mida söövad, peab ka vaheldus olema, sama sööki mitmeid päevi järjest väga ei taheta.
Aravõitu on nad ka, aga samas uudishimulikud - sülle võtmise ajal põgenevad ära, aga kui käsipidi puuris midagi toimetada, siis tulevad uurima küll.
Ja millegipärast seostuvad nad vahel mulle nende roosade maani lakaga mänguponidega, keda jõulude eel telekast reklaamitakse - sellised parajad väikese tüdruku unistused, saab palju tegeleda ja lisaks veel soengut seada.
Tegin eile mõned pildid ka, kui enam-vähem normaalsed välja tulid, siis saab peagi ka siin näha.