Postitatud: 13. oktoober 2005, 09:48
Postitas maryjaneL
Meie hakkasime Adalberdiga mööda ilma rändama juba siis kui ta oli alles poole aastane ning ta harjus ilusasti reisimisega ära - ma lihtsalt arvasin, et loom kohaneb minu eluviisiga paremini kui juba noorena harjutada. Selgus, et:
a) talle hakkas bussisõit meeldima,
b) talle hakkas kandepuur meeldima,
c) kui me polnud ammu väljas käinud, ronis ta ise kandepuuri, hakkas esikus plätusid järama või tegi muud tsirkust (välja sai ta ikka terve kevade ja suve iga päev niiet asi oli puhtalt sõitma minemises)
niisiis, kui asi on nodzudega reisimises ja sa tead, et sa oled rändajat tüüpi, siis parem harjuta oma nodz tasapisi reisuga - sealjuures tuleks ikkagi nii bussis kui ka kõndimisel kandepuuri hoida nõnda, et see võimalikult vähe õõtsuks, sest nodzud jäävad siiski üsna kergesti merehaigeks (ehk langevad sügavale stressi)... isegi kindlam on hoida nodzut sõiduajal põues ja enda ligi: ta tunneb siis sinu lõhna, on rahulikum ega satu segadusse - pistab varsti oma uudishimuliku nina kraevahelt välja ja hingab õhku, uudistab kõrvalistujat ning on eluga rahul! meie Aaduga vähemalt oleme sellise valemini jõudnud, kusjuures kummalgi pole stressi ning mõlemile meeldib reisida - uusi heinamaid ja päikesepaisteid avastada :)