Postitatud: 19. veebruar 2014, 19:06
Oehh, pole siia meeletult kaua kirjutanud...
Koolist koju tulles vahetasin kähku riided ning mõtlesin, et viin plika õue sest meeletult ilus ilm oli ning päike paistis ka soojalt otse lagipähe. Mõeldud-tehtud. Traksid saime me seekord isegi paremini selga kui tavaliselt- tavaliselt käib see meil nii, et kas üritatakse mind iga hinna eest hammustada või üritatakse hoopis kiiremas korras minema joosta. Seekord keris ta lihtsalt end nagu suureks lumehunnikuks ning lasi ilusti traksid selga panna ilma piuksugi tegemata. Enne õue minekut panin ta lihtsalt traksidega puuri tagasi, et ta saaks veidikene nendega harjuda. Umbes poole tunni pärast oligi aeg välja minna. Mida rohkem ma ukse poole jõudsin seda hullemaks selline vigisev hääl läks. Välja minnes rahunes korraks maha ning edasi kõndides hakkas ta jätte vigisema. Algul arvasin, et tal võib kuskilt valus olla kuid selle mõtte laitsin kohe maha sest ta ise oli poolenisti mu õla peal ning mõlemad mu käed toetasid teda korralikult. Muidugi tuli ka teise mõttena kohale see, et tal võib lihtsalt hirm olla sest pole ju üle kuu aja väljas käinud ning ega teda väga süles ka ju ei tassita. Kui metsa äärde jõudsin ja plika maha panin siis oli kohe tuju muutus. Uudistas ringi, jooksis oma maratone (nii palju kui rihm lubas), hoidis mu ligi, nurus paisid jne. Ta pole seda mitte kunagi teinud. Tavaliselt on ta põhiliseks eesmärgiks minema jooksmine, mida kaugemale seda parem. Ta isegi ei kartnud mind mitte ühegi nurga alt. Tavaliselt oli nii, et kui ta vähe kiiremaid jookse tegi ning ma talle järgi jooksin (rihm oleks muidu kiskuma hakanud) siis sattus tema paanikasse ning lisas tuure juurde ja üritas põgeneda. Seekord aga ei teinud ta väljagi, et mina talle järgi trampisin nagu vana elevant. Tuppa minek talle muidugi ei meeldinud sest see nõudis jällegi sülle võtmist, kuid ime kombel sain ma temaga pool aea läbi kõnnitud ning ka garaašis käia ilma, et ta rapsinud oleks. Isegi mitte sellist kiiremist hingamist/puhkimist ei tulnud.
Ma ei kujuta ettegi mis see kevade õhk ta ajukonarustes sirgeks lõi aga nüüd on ta ehtne kullatükk.
Koolist koju tulles vahetasin kähku riided ning mõtlesin, et viin plika õue sest meeletult ilus ilm oli ning päike paistis ka soojalt otse lagipähe. Mõeldud-tehtud. Traksid saime me seekord isegi paremini selga kui tavaliselt- tavaliselt käib see meil nii, et kas üritatakse mind iga hinna eest hammustada või üritatakse hoopis kiiremas korras minema joosta. Seekord keris ta lihtsalt end nagu suureks lumehunnikuks ning lasi ilusti traksid selga panna ilma piuksugi tegemata. Enne õue minekut panin ta lihtsalt traksidega puuri tagasi, et ta saaks veidikene nendega harjuda. Umbes poole tunni pärast oligi aeg välja minna. Mida rohkem ma ukse poole jõudsin seda hullemaks selline vigisev hääl läks. Välja minnes rahunes korraks maha ning edasi kõndides hakkas ta jätte vigisema. Algul arvasin, et tal võib kuskilt valus olla kuid selle mõtte laitsin kohe maha sest ta ise oli poolenisti mu õla peal ning mõlemad mu käed toetasid teda korralikult. Muidugi tuli ka teise mõttena kohale see, et tal võib lihtsalt hirm olla sest pole ju üle kuu aja väljas käinud ning ega teda väga süles ka ju ei tassita. Kui metsa äärde jõudsin ja plika maha panin siis oli kohe tuju muutus. Uudistas ringi, jooksis oma maratone (nii palju kui rihm lubas), hoidis mu ligi, nurus paisid jne. Ta pole seda mitte kunagi teinud. Tavaliselt on ta põhiliseks eesmärgiks minema jooksmine, mida kaugemale seda parem. Ta isegi ei kartnud mind mitte ühegi nurga alt. Tavaliselt oli nii, et kui ta vähe kiiremaid jookse tegi ning ma talle järgi jooksin (rihm oleks muidu kiskuma hakanud) siis sattus tema paanikasse ning lisas tuure juurde ja üritas põgeneda. Seekord aga ei teinud ta väljagi, et mina talle järgi trampisin nagu vana elevant. Tuppa minek talle muidugi ei meeldinud sest see nõudis jällegi sülle võtmist, kuid ime kombel sain ma temaga pool aea läbi kõnnitud ning ka garaašis käia ilma, et ta rapsinud oleks. Isegi mitte sellist kiiremist hingamist/puhkimist ei tulnud.
Ma ei kujuta ettegi mis see kevade õhk ta ajukonarustes sirgeks lõi aga nüüd on ta ehtne kullatükk.