Postitatud: 28. november 2013, 13:16
Olen juba pikalt hoogu võtnud, et meie tegemistest kirjutada, aga kooli ja praktikatega läks nii kiireks vahepeal.
Vahepeal viibisin mõned nädalad Tartust eemal, seega juppi poisi tegemistest ma väga ei tea, nii palju kui elukaaslane suuremaid pahandusi ette kandis.
Kätte võtta ta ennast ikka ei lase ja vist ei hakkagi laskma, pole poissi enam väga kiusanud ka sellega, sest enda lõhkised käed ja turtsuv-põntsutav jänku pole seda väga väärt. Aga memmekas ta siiski on, pidevalt käib minu juures tugitoolis paisid nurumas nii, et paneb esikäpad sülle ja siis poolunes mõnuleb. Tugitooli ja mind sealjuures on paaril korral tänutäheks täis ka lastud, aga see selleks. Samuti on tal ninade limpsimise komme, kui tema juurde kummardada, mis on väga imelik tunne meeletust kõdist ja mõnusast soojast pehmest keelest.
Poisile sai ka alguses igasugu atribuutikat varutud, et tal oleks mugav nii sügavast puurist sisse-välja käia. Vaja ei läinud meil neist midagi, sest ta otsustas täiesti ise edasi-tagasi hüppama hakata, kuigi asja teeb natuke kergemaks puuris olev maja, mille katust ta kasutab. Hüpped aga alati ei õnnestu ja alati loodan, et ta liiga suure hooga kõhuga puuri ääre peale ei maandu või muud moodi haiget ei saa.
Põnnile tundub ka tagaajamine meeldivat, aga teatud piirini, millest edasi ta viimasel ajal on hakanud vastu "ründama".
Sirtsutamist kui sellist pole olnud, aga vahepeal juhtus lihtsalt loike valedesse kohtadesse nii puuris kui toas, see aga möödus ruttu. Pigem oli suuri probleeme kõige närimisega ja paari kapi taha ette pandud kaltsude välja sikutamise ja muu sellisega. Kaks ja pool juhet juba poisi nahka läinud on, pool sellepärast, et läpaka laadija on küll hambajälgedest kare, kuid läbi pole veel kuskilt hammustatud. Veel. Üldiselt on ta väga isepäine ja kui ta kuskile saada tahab siis keelamisest eriti kasu pole, niiet olen nüüdseks läinud võimalusel ignoreerimise teed, et küll ta üritamisest ükskord ära tüdineb ja järgi jätab, kui see vilja ei kanna. Kusjuures keelamise peale solvub kah veel, viskab kas demonstratiivselt kuskile põrandale külili või istub nurka mossitama, et kuidas ometi keegi pahandada julgeb. Max viie minuti pärast läheb aga uuesti üritama.
Üldiselt oleme poisiga aga väga rahul ja ei kujuta ette mida ilma temata teeksime. Ta toob nii palju rõõmu ja nii mõnus on iga päev koju tulla, kui keegi selle üle siiralt rõõmus on ja sind jooksuga tervitama tuleb, rääkimata terapeutilistest pai-sessioonidest.
Homme on meil esimene käik arstile vaktsineerimisele.
Loodetavasti meid väga lõhki ei kraabita ja pärast veel pererahvast jutule võetakse, mitte väga pikaks ajaks ei solvuta (kuigi dropside peale tundub ta kõik maailma mured hetkega unustavat )
Üritan nädalavahetusel ka uuemaid pilte klõpsida.
Vahepeal viibisin mõned nädalad Tartust eemal, seega juppi poisi tegemistest ma väga ei tea, nii palju kui elukaaslane suuremaid pahandusi ette kandis.
Kätte võtta ta ennast ikka ei lase ja vist ei hakkagi laskma, pole poissi enam väga kiusanud ka sellega, sest enda lõhkised käed ja turtsuv-põntsutav jänku pole seda väga väärt. Aga memmekas ta siiski on, pidevalt käib minu juures tugitoolis paisid nurumas nii, et paneb esikäpad sülle ja siis poolunes mõnuleb. Tugitooli ja mind sealjuures on paaril korral tänutäheks täis ka lastud, aga see selleks. Samuti on tal ninade limpsimise komme, kui tema juurde kummardada, mis on väga imelik tunne meeletust kõdist ja mõnusast soojast pehmest keelest.
Poisile sai ka alguses igasugu atribuutikat varutud, et tal oleks mugav nii sügavast puurist sisse-välja käia. Vaja ei läinud meil neist midagi, sest ta otsustas täiesti ise edasi-tagasi hüppama hakata, kuigi asja teeb natuke kergemaks puuris olev maja, mille katust ta kasutab. Hüpped aga alati ei õnnestu ja alati loodan, et ta liiga suure hooga kõhuga puuri ääre peale ei maandu või muud moodi haiget ei saa.
Põnnile tundub ka tagaajamine meeldivat, aga teatud piirini, millest edasi ta viimasel ajal on hakanud vastu "ründama".
Sirtsutamist kui sellist pole olnud, aga vahepeal juhtus lihtsalt loike valedesse kohtadesse nii puuris kui toas, see aga möödus ruttu. Pigem oli suuri probleeme kõige närimisega ja paari kapi taha ette pandud kaltsude välja sikutamise ja muu sellisega. Kaks ja pool juhet juba poisi nahka läinud on, pool sellepärast, et läpaka laadija on küll hambajälgedest kare, kuid läbi pole veel kuskilt hammustatud. Veel. Üldiselt on ta väga isepäine ja kui ta kuskile saada tahab siis keelamisest eriti kasu pole, niiet olen nüüdseks läinud võimalusel ignoreerimise teed, et küll ta üritamisest ükskord ära tüdineb ja järgi jätab, kui see vilja ei kanna. Kusjuures keelamise peale solvub kah veel, viskab kas demonstratiivselt kuskile põrandale külili või istub nurka mossitama, et kuidas ometi keegi pahandada julgeb. Max viie minuti pärast läheb aga uuesti üritama.
Üldiselt oleme poisiga aga väga rahul ja ei kujuta ette mida ilma temata teeksime. Ta toob nii palju rõõmu ja nii mõnus on iga päev koju tulla, kui keegi selle üle siiralt rõõmus on ja sind jooksuga tervitama tuleb, rääkimata terapeutilistest pai-sessioonidest.
Homme on meil esimene käik arstile vaktsineerimisele.
Loodetavasti meid väga lõhki ei kraabita ja pärast veel pererahvast jutule võetakse, mitte väga pikaks ajaks ei solvuta (kuigi dropside peale tundub ta kõik maailma mured hetkega unustavat )Üritan nädalavahetusel ka uuemaid pilte klõpsida.