Postitatud: 30. september 2011, 19:26
Kõrvik on Tartus hoopis teistmoodi. Ta on kuidagi... kuidas ma seletan seda... mulle tundub, et ta hoiab mind rohkem. Ma tean, et see kõlab imelikult, aga ma tõesti tunnen, kuidas mu pikkade kõrvadega sõber minust hoolib. Ta on nii truu ja ustav, tuleb tihti voodile, ronib lausa sülle, isegi heidab vastu minu külge pikali... Praegu maal olles igatsen teda väga. 
Isegi mu sõbrannaga käitus ta palju uudishimulikult ja energilisemalt, kui Pärnus ta vaid vaevu näitas ennast sõbrannale, siis Tartus tuli ise juurde, nühkis lõuaga vastu pükse. Vaesel sõbrannal pole nüüd püksegi enam, need kah Kõrviku omad. 
Aga jah, Kõrviku truudus hämmastab mind, tema hoolivus. Seda võiks pidada kas koeralikuks või inimlikuks. Aga see on jänku truudus ja see on nii ütlemata liigutav. Nii hea on pühapäeval Tartule ligineda, kui mäe otsast teletorn paistma hakkab, siis tundub mulle alati, et mu sõbrad kutsuvad, ootavad mind. Jääb mulje, et ka Kõrvik oleks oma koha leidnud nagu minagi.
Isegi mu sõbrannaga käitus ta palju uudishimulikult ja energilisemalt, kui Pärnus ta vaid vaevu näitas ennast sõbrannale, siis Tartus tuli ise juurde, nühkis lõuaga vastu pükse. Vaesel sõbrannal pole nüüd püksegi enam, need kah Kõrviku omad. Aga jah, Kõrviku truudus hämmastab mind, tema hoolivus. Seda võiks pidada kas koeralikuks või inimlikuks. Aga see on jänku truudus ja see on nii ütlemata liigutav. Nii hea on pühapäeval Tartule ligineda, kui mäe otsast teletorn paistma hakkab, siis tundub mulle alati, et mu sõbrad kutsuvad, ootavad mind. Jääb mulje, et ka Kõrvik oleks oma koha leidnud nagu minagi.