www.pisi.ee

Tere sõbrad. Olen kaua eemal olnud. Selle ajaga on Tillu kalmumätas kasvanud juba ümbritseva muruga kokku, me oleme talvehooajaks maalt lahkunud (vahel ikka viibime seal ka) ja üksildane must jänkukuju lehvitab majale, mis oli tema koduks. Nii kurb. Oh kui kaua ma põdesin sõbra lahkumist. Igatsesin kikk-kõrva, otsisin - kuid ei leidnud. Samal ajal kodus ju Bessi, meie suur lontkõrv. Palusin sada korda Bessilt andeks, et ma ei suuda teda armastada nagu Tillut. Bessi polnud ju milleski süüdi. Aga Bessi, olles hõivanud majas Tillu ruumid, hakkas visalt meie südamesse pesa tegema. Hüppas tumbale pähklit otsima (sest kõik ju teavad, et pähklid kasvavad tumba peal ja annavad saaki igal õhtul), seejärel ka aknaalusele lauale. Jälle tuli keegi meile õhtul head ööd ütlema ja müdistas meid hommikul üles. Ja siis ühel ilusal õhtutunnil tuli Bessi voodisse minu kaissu - ja jäigi sinna. Ootas silitamist, sügamist, togis oma ninakesega, puges tihedalt vastu mind. Õhtust õhtusse. Ja nii ta südamesse uru uuristaski. Kolm pikka kuud läks aega, enne kui ma Bessi tõeliselt omaks võtsin, aga see siiski sündis. Minu armas Bessi! Nüüd oleme linnas ja veidi läks korteriga harjumiseks aega (Bessi ei ole enam esimeses nooruses), kuid ta kohanes kiiresti, oli väga uudishimulik ja varsti tervitas ta inimest vastukalpsamisega ja küsimusega, et mis sa mulle head annad? Armas suur pehme Bessi! Ta tunneb ennast mõnusalt. Sellised rahulolevad poosid võivad vahel lausa ehmatada, aga tegelikult on see imetore. Kunagi ei lesi Bessi sellises asendis kaua, vahel vaid sekundi.
Bessi puhkehetkel