Postitatud: 31. oktoober 2014, 12:07
Postitas Piky
Jah tõesti andsime endast parima, ta oli ju pereliige. Tunne on selline nagu oleks oma lapsest ilma jäänud. Paar korda oleme teda ka patustamiselt tabanud, kui leidsime maast tüki valget shokolaadi jänxi hamba jälgedega, siis lugesime talle moraali, et shokolaad ei ole kõige parem valik mida näksida, isegi mitte siis kui ta on sedasi maas kutsuvalt ripakil... Ka kartulikotist kartulit on ta korra proovinud ja kõrvitsat...
Kui sel saatuslikul hommikul ärkasime, siis ajasin ma kell 7 hommikul juba arsti ülesse ja 15 minuti pärast olime juba arsti juures. 1,5 tundi arsti juures teda enam päästa ei õnnestunud... Jänku hingamine ja süda seiskusid arstilaual hoolimata meie ühistest pingutustest... Eelmisel õhtul nähes et Jänku on imelik jootsin ma teda sunniviisiliselt, et seedimine seisma ei jääks, lootsin et sellest on abi, ta nosis väga aeglaselt ka mõne ampsu...
Eelmisel suvel kuumenes me Jänx korteris üle, kuna päike paistab suvel päev läbi meie akendest sisse. Rulood on küll terve päeva ees ja aknad lahti aga ikka kuumenes ta ükskord üle ja siis sain ma Jänxi uuesti jalule, lugedes siit ruttu, mida tuleb teha. Siis aitas meid see, et tegin käteräti märjaks ja panin Jänku sinna peale lamama, jootsin teda ja jooksutasin -siis lõppes kõik õnnelikult. Lootsin et saan ka seekord ise Jänkut aidata aga ei saanud ja oleks pidanud kohe eelmisel õhtul, kui nägin et ta imelik, helistama arstile, mitte arvama, et san ise hakkama....