www.pisi.ee

Mina armusin küülikutesse tänu Kallikerale. Ja mingi aeg ta pakkus mulle, et on võimalik saada ühte väärkoheldud küülikut vms. Mina alguses mõtlesin, et mina tahaks aga kas mees ka tahaks. Selles suhtes, et olime varem juba sellel teemal rääkinud ja mõtlesime, et ei hakka mingit looma võtma, kes tema eest hoolitseb, kui meie kuskile ära sõidame vms. Sellele pakkus aga jällegi Kallikera abi - kuna ta elab suht meie ligidal, siis saab tema seni pisikese eest hoolitseda. Ma siis alustasin jälle mehega seda küülikujuttu. Alguses ta ütles et ei taha, kui ma siis ütlesin, et okei ei võta siis, siis ta ütles, et ei ei. Mina ütlesin oma argumendid, et miks ma ei taha, nüüd sina ütle oma argumendid, et miks me peaks võtma. Ja nii siis minu sõna peale jäi, et ikka võtame aga otsustasime võtta küülikupoja, mitte nn teise ringi küülikut. Ma otsisin siis netis igast kuulutusi ja leidsin ühe sobiva ja mingi nädal hiljem oli pisike meie .