Postitatud: 09. veebruar 2015, 12:27
Tüütusel ja välja vihastamisel ei ole minu puhul pisilemmikute pidamisel eriti midagi ühist, sest see, mis minu looma-aia ühel hetkel natuke tüütuks tegi, oli mu enda viga--- vahetasin pärast põhikooli lõppu nii kooli kui elukohta, aga jätsin pisikesed sõbrad vanemate hoolde, nii et sattusin ise nende juurde vahel tõesti ainult selleks, et puuri puhastada. Teadagi, see on üks tüütumaid tegevusi, mis pärast paari kuud viiski mu arusaamiseni, et on aeg loomapidamisesse väikene paus teha.
Kui meenutan kordi, mil loomad mind kärsituks teinud on, siis seda juhtus harva. Vahel muidugi tegi kurvaks, et hamster ei võtnud mu hoole ja armastusega ehitatud väikest heinapesakest omaks või rott juhtus nii palju rahmeldama, et terve tuba oli saepuru täis, aga sellise asja peale vihastamine tundub naeruväärne. Kord närisid agarad rotiplikad suurte kõlarite pika juhtme pooleks, aga parandasin selle isoleerteibiga ning kõik toimis edasi. Helisüsteem on siiani elus, mida ei saa kahjuks preilide enda kohta öelda.
Võib-olla ongi see üks "tüütumaid" või kõige kurvemaks tegevamaid külgi pisilemmikute pidamise juures. Saad tillukese loomakesega tuttavaks, siis tekib usaldus ja edasi ei kujuta ettegi, mis tunne on ilma pisikese sõbrata elada. Alati on keegi, kes millegi kallal nakitsedes toas vaikust lõhub; keegi, kellega tegeleda, kui parajasti koolitükke teha lihtsalt ei viitsi; keegi, kelle kodukest põnevalt sisustada, kui endal juba mööblit ja hilpe piisavalt; imearmas keegi, kes süles siblib või vastupidi, nohisedes tukub. Aga paari-kolme aasta pärast tuleb siiski igaveseks hüvasti jätta---ja see on põhjus, miks mina pärast seitset aastat intensiivset pisiloomapidamist pausi tegin. Muidugi mitte vandudes, et iial enam ühtegi närilist koju ei too, aga ootan sellega seni, kuni rändamiskihk natuke vaibub ja kuhugi paiksemalt pidama jään.
Kui meenutan kordi, mil loomad mind kärsituks teinud on, siis seda juhtus harva. Vahel muidugi tegi kurvaks, et hamster ei võtnud mu hoole ja armastusega ehitatud väikest heinapesakest omaks või rott juhtus nii palju rahmeldama, et terve tuba oli saepuru täis, aga sellise asja peale vihastamine tundub naeruväärne. Kord närisid agarad rotiplikad suurte kõlarite pika juhtme pooleks, aga parandasin selle isoleerteibiga ning kõik toimis edasi. Helisüsteem on siiani elus, mida ei saa kahjuks preilide enda kohta öelda.
Võib-olla ongi see üks "tüütumaid" või kõige kurvemaks tegevamaid külgi pisilemmikute pidamise juures. Saad tillukese loomakesega tuttavaks, siis tekib usaldus ja edasi ei kujuta ettegi, mis tunne on ilma pisikese sõbrata elada. Alati on keegi, kes millegi kallal nakitsedes toas vaikust lõhub; keegi, kellega tegeleda, kui parajasti koolitükke teha lihtsalt ei viitsi; keegi, kelle kodukest põnevalt sisustada, kui endal juba mööblit ja hilpe piisavalt; imearmas keegi, kes süles siblib või vastupidi, nohisedes tukub. Aga paari-kolme aasta pärast tuleb siiski igaveseks hüvasti jätta---ja see on põhjus, miks mina pärast seitset aastat intensiivset pisiloomapidamist pausi tegin. Muidugi mitte vandudes, et iial enam ühtegi närilist koju ei too, aga ootan sellega seni, kuni rändamiskihk natuke vaibub ja kuhugi paiksemalt pidama jään.