Postitatud: 06. november 2013, 11:14
Postitas Lili
Panin viimase variandi, kuigi pean ütlema, et mees mul selline loomaarmastaja ei ole nagu mina. Ta on kasvanud peres, kus toas elavaid loomi pole olnud kunagi.
Tal ei ole loomadega sellist sidet, kui minul, aga samas ta hoolib, käib läbi puuri võre rottidega suhtlemas. Kui rotid väljas on, siis istub diivanil, laseb enda peal ronida ja paitab.
Samas hoolitsemine on kõik minu teha alustades söötmisest kuni puuri puhastamiseni välja. Kui ma palun, et ta paneks süüa või vahetaks vett, siis ta loomulikult teeb seda, aga millegipärast ei tule selle pealegi, et ta puuri peaks puhastama. Mina neid loomi tahtsin, siis see minu kohustus ka :)
Lapsed (eriti 4,5 a poiss) fännavad rotte. Laps ise palub iga päev, et emme, võta juba rotid välja, kuigi vahel ei ole just sel hetkel aega vms. Siis ta käib nii kaua peale, kui ma ikkagi nad välja võtan, siis ta istub nendega diivanil. Noorem laps (2 a tüdruk) natuke veel pelgab, kui rott talle ligi jookseb ja nuusutada tahab, aga samas nüüd olen juba näinud teda ise rottide juurde istuma minemas ja pai tegemas, hakkab ka aru saama, et ega nad midagi ei tee, lihtsalt väga uudishimulikud ja kärmed.