Postitatud: 29. detsember 2009, 21:31
Mul on selle teema kohta paar kommentaari oma kogemustest.
Ma tõesti ei tea, kui vanalt isased merisead viljastamisvõime kaotavad või kas üldse. Mõtisklesin selle üle, kui mu meriseavennakestest esimene suri. Pika kaalumise peale võtsin talle seltsiliseks siiski noore emase. Igaks juhuks hoidsin neid piisava aja eraldi, et noorik liiga varakult titeootele ei jääks. Noor emane tõi vanale meriseahärrale tema kümnendal eluaastal sära silma.
Mõne kuu jooksul oli too silmanähtavalt nooruslikum ja särtsu täis. Kogu sellest trallist ja põrisemisest hoolimata jäi "resultaat" siiski tulemata (parafraseerides asjast ülimalt huvitatud veterinaari hilisemat küsimust). Niisiis minu kogemus: see konkreetne isane sellises kõrges vanuses enam viljastamisvõimeline ei olnud.
Teine mõte puudutab isaste merisigade kooselamist. Nagu juba mainisin, elas minu juures väga kõrge vanuseni isaste merisigade paar. Nad olid vennad, koos kasvanud, emaseid oma elus ei kohanud. Väikseid nagistamisi tuli ette parajas mehepullieas, nii 7 kuu ja pooleteise eluaasta vahel. Siiski ei midagi sellist, mida mu praegused emased merisead omavahel korraldanud on.
Varasemast meeldivast kogemusest julgustatuna otsisin ka oma noorele meriseapoisile kaaslaseks "väikevenna". Mõlemad on praegu muidugi alles üsna noored merisealapsed, siiski usun, et nende suurepärane läbisaamine jätkub ka tulevikus. Praegu pole neil küll vähimatki omavahelist probleemi, hoolimata emaste merisigade lähedusest. Nii et minul on pigem head kogemused isaste merisigadega. 
Ma tõesti ei tea, kui vanalt isased merisead viljastamisvõime kaotavad või kas üldse. Mõtisklesin selle üle, kui mu meriseavennakestest esimene suri. Pika kaalumise peale võtsin talle seltsiliseks siiski noore emase. Igaks juhuks hoidsin neid piisava aja eraldi, et noorik liiga varakult titeootele ei jääks. Noor emane tõi vanale meriseahärrale tema kümnendal eluaastal sära silma.
Mõne kuu jooksul oli too silmanähtavalt nooruslikum ja särtsu täis. Kogu sellest trallist ja põrisemisest hoolimata jäi "resultaat" siiski tulemata (parafraseerides asjast ülimalt huvitatud veterinaari hilisemat küsimust). Niisiis minu kogemus: see konkreetne isane sellises kõrges vanuses enam viljastamisvõimeline ei olnud. Teine mõte puudutab isaste merisigade kooselamist. Nagu juba mainisin, elas minu juures väga kõrge vanuseni isaste merisigade paar. Nad olid vennad, koos kasvanud, emaseid oma elus ei kohanud. Väikseid nagistamisi tuli ette parajas mehepullieas, nii 7 kuu ja pooleteise eluaasta vahel. Siiski ei midagi sellist, mida mu praegused emased merisead omavahel korraldanud on.
Varasemast meeldivast kogemusest julgustatuna otsisin ka oma noorele meriseapoisile kaaslaseks "väikevenna". Mõlemad on praegu muidugi alles üsna noored merisealapsed, siiski usun, et nende suurepärane läbisaamine jätkub ka tulevikus. Praegu pole neil küll vähimatki omavahelist probleemi, hoolimata emaste merisigade lähedusest. Nii et minul on pigem head kogemused isaste merisigadega.