Postitatud: 05. märts 2005, 21:54
Ma siin ka!Meil on kodus kaks hermeliini: üks sinine ja paberiteta (Mio), teine must ja garanteeritult tõupuhas (Måns).
Hermeliinküüliku (muide, hermeliin on üks hoopis teine loom, mingi nirgi moodi asi) tunnusteks on väga lühike kael, peaaegu ümmargune pea eriti paksu karvaga põskedel ja väga lühikesed kõrvad, mida olenevalt tüübist kantakse tihedalt koos vastu selga või siis kikkis ja V-vormis. Värve on lõputult palju ja imeilusaid. Ideaalkaaluks loetakse 1,0 - 1,2 kilo, mis teeb temast kõige väiksema küülikuliigi.
Mio on väga rahuliku moega ja selline nats pedantne küülik, kes hoiab korda nii oma karjas kui puuris. Måns on meil alles nooruke ja ma pean ütlema, et kuu aja möödudes ei tunne ma veel teda päris läbi ja lõhki. Valisime tema just nimelt selle pärast, et ta oli ka selline rahulik ja ei läinud isegi näitusepuuris närvi. Mõtlesime, et siis saavad varsti, kui 4 nädalat ta kastreerimisest möödas, Mioga paremini läbi. Praegu oskan iseloomustada teda kui kohutavalt sarmika, kõrgustesseküündiva ja leebe küülikuna.
Näitusel nägin aga küllalt neid, kes olid hoopis bossimad ja elavamad. Küll aga polnud neist keegi agressiivne.