Postitatud: 03. oktoober 2012, 22:42
Hetkel on meil alles samast pesakonnast 3 isast liivakat. Võimuredel on liivakatel järgnev: pealik on asjalik Tupsu, siis tuleb rahutu Pipo ninga viimane on kartlik Kilu. Kõik oli korras kuni liivakad said 1 aastaseks.
2012 aasta suvest hakkas pealetükkiv Pipo pidevalt kartlikule Kilule selga ronima. Kilu jookseb haledalt piiksudes mööda terrat ringi ning Pipo ajab teda järjekindlalt taga ning üritab talle selga ronida. Selliseid rituaalseid toiminguid tehakse alates suvest pea et iga päev. Pealik Tupsu ise kellelegi selga ei roni, vaatab lihtsalt pealt või ei tee antud aktsioonist väljagi. Nahaalne Pipo ahistab ainult kartliku loomuga Kilu, Tupsule ta selga ei ürita ronida. Seega Pipo kiusab ainult Kilu.
Mul on meeles siin portaalis kirjutatud väide et liivakad on väga vaiksed ja eriti ei häälitse. Meie liivakate puhul kahjuks see nii ei ole. Kilu hädakisa kostub hea kõrvakuulmise korral lausa teise tuppa. Samas liivakad kaklema pole läinud ning magavad sõbralikult koos. Vahest harva on eraldi.
Oleme siin perega mõtisklenud selle "tüütu ratsutamise" lahendite variandi üle.
1. Ei tee mitte midagi, laseme asjal kulgeda nii nagu läheb.
Või.
2. Eraldame Pipo ja paneme üksinda väiksesse terrasse elama. Vajadusel anname ta ära.
Või.
3. Eraldame hoopis kartliku Kilu ja paneme üksinda elama.
Samas aga sooviks neid ikka koos hoida mitte hakata eraldi pidama.
Küsimus olekski nüüd järgnev.
Mis toimub isaste liivakatega ning millise reaalse suuna see "lõputu ratsutamine" võib võtta?
Kas see ahistamine iseenesest lõppeb või mitte ning kas viib see käitumine mingil aja hetkel hoopis uue lööminguni?
Kas näiteks emastel liivakatel on ka samad "ratsutamise" laadsed jamad?
Vahest on kellelgi liivakate pidamisel pikema ajalised kogemused ning oskaksite ülalmainitud asjast midagi arvata või midagi prognoosida. Ehk on kellegi isased liivakad sama kummaliselt käitunud.
2012 aasta suvest hakkas pealetükkiv Pipo pidevalt kartlikule Kilule selga ronima. Kilu jookseb haledalt piiksudes mööda terrat ringi ning Pipo ajab teda järjekindlalt taga ning üritab talle selga ronida. Selliseid rituaalseid toiminguid tehakse alates suvest pea et iga päev. Pealik Tupsu ise kellelegi selga ei roni, vaatab lihtsalt pealt või ei tee antud aktsioonist väljagi. Nahaalne Pipo ahistab ainult kartliku loomuga Kilu, Tupsule ta selga ei ürita ronida. Seega Pipo kiusab ainult Kilu.
Mul on meeles siin portaalis kirjutatud väide et liivakad on väga vaiksed ja eriti ei häälitse. Meie liivakate puhul kahjuks see nii ei ole. Kilu hädakisa kostub hea kõrvakuulmise korral lausa teise tuppa. Samas liivakad kaklema pole läinud ning magavad sõbralikult koos. Vahest harva on eraldi.
Oleme siin perega mõtisklenud selle "tüütu ratsutamise" lahendite variandi üle.
1. Ei tee mitte midagi, laseme asjal kulgeda nii nagu läheb.
Või.
2. Eraldame Pipo ja paneme üksinda väiksesse terrasse elama. Vajadusel anname ta ära.
Või.
3. Eraldame hoopis kartliku Kilu ja paneme üksinda elama.
Samas aga sooviks neid ikka koos hoida mitte hakata eraldi pidama.
Küsimus olekski nüüd järgnev.
Mis toimub isaste liivakatega ning millise reaalse suuna see "lõputu ratsutamine" võib võtta?
Kas see ahistamine iseenesest lõppeb või mitte ning kas viib see käitumine mingil aja hetkel hoopis uue lööminguni?
Kas näiteks emastel liivakatel on ka samad "ratsutamise" laadsed jamad?
Vahest on kellelgi liivakate pidamisel pikema ajalised kogemused ning oskaksite ülalmainitud asjast midagi arvata või midagi prognoosida. Ehk on kellegi isased liivakad sama kummaliselt käitunud.