Postitatud: 04. märts 2012, 15:21
Hetkel siis meie liivakate peres olukord selline, et suures terras eluolu rahunenud. Tupsu, Pipo ja Kilu elavad lööminguteta. Samas aga aru saada, et kes siis nüüd on terra boss on küllaltki keeruline. Nüüd ratsutavad nad vaheldumisi kõik aeg ajalt üksteise seljas, toimub ka maadlemist. Seega ei saa 100% väita, et Tupsu kes Sniffi'ga 2011 jõulurahu ajal kakles on pealik.
Meie Sniff'ikesega lõppes aga asi kurvalt. Pärast löömingut eraldasime tema kui agressiivse ja tugevama liivaka suurest terrast. Panime ta eraldi 40x25cm pealt õhustatud ja kaanega kaetud akvaariumi. Hakkasime talle ka uut kodu otsima, tulutult. Sniff oli selles uues akvaariumis kästi rahtu ja rabeleja. Ta õppis ära ka uue järjekindla ja ebameeldiva harjumuse. Ta hakkas tegema "vigurhüppeid" vastu akvaariumi õhustatud kinnist kaant. Hüppas käppadega vastu kaant ja maandus saltoga aluspanule. Need hüppamised kestsid ligikaudu 1.5 kuud.
Ühel õhtul ütles vanem laps, et Sniff on kuidagi imelik ja uimase olemisega. Liigub vähe ja konutab akva nurgas. Samal ööl, vaatasin Sniffi ning ta tundus tõesti kuidagi uimane ja tuterdav olevat. Otsustasime siis, et hommikul vaatame mida teeme ning kuidas tegutseme.
Järgmise päeva hommikuks oli Sniff ennast hästi pikaks sirgu tõmmanud ja surnud. Võtsin ta kätte et lähemalt uurida, kaelalüli selgroo ülemineku juures oli tal tugev kõva kühm. Sniff oli oma "vigurhüppeid" teges murdnud kaelalüli.
Ma annaksin nüüd nõu teistele liivakate pidajatele. Kuna on teada et liivakad on väga head hüppajad, siis ärge pidage neid 25-30cm kõrgusega akvades ega terrades. Või nagu Pinto soovitab, siis ehitage vahekorrus, et liivakas saaks seda kinnist kaant uudistada ja vajadusel sellel oma hambaid proovida. Vastasel juhul hakkavad liivakad vastu terra või akva lage hüppama ning varem või hiljem juhtub surmav õnnetus.
Sniffi enneaegne surm oli meie lastele suur üleelamine.
Meie kadunuke Sniff oli oma vennakestest kõige elavam, osavam ja võimukam liivakas.
Meie Sniff'ikesega lõppes aga asi kurvalt. Pärast löömingut eraldasime tema kui agressiivse ja tugevama liivaka suurest terrast. Panime ta eraldi 40x25cm pealt õhustatud ja kaanega kaetud akvaariumi. Hakkasime talle ka uut kodu otsima, tulutult. Sniff oli selles uues akvaariumis kästi rahtu ja rabeleja. Ta õppis ära ka uue järjekindla ja ebameeldiva harjumuse. Ta hakkas tegema "vigurhüppeid" vastu akvaariumi õhustatud kinnist kaant. Hüppas käppadega vastu kaant ja maandus saltoga aluspanule. Need hüppamised kestsid ligikaudu 1.5 kuud.
Ühel õhtul ütles vanem laps, et Sniff on kuidagi imelik ja uimase olemisega. Liigub vähe ja konutab akva nurgas. Samal ööl, vaatasin Sniffi ning ta tundus tõesti kuidagi uimane ja tuterdav olevat. Otsustasime siis, et hommikul vaatame mida teeme ning kuidas tegutseme.
Järgmise päeva hommikuks oli Sniff ennast hästi pikaks sirgu tõmmanud ja surnud. Võtsin ta kätte et lähemalt uurida, kaelalüli selgroo ülemineku juures oli tal tugev kõva kühm. Sniff oli oma "vigurhüppeid" teges murdnud kaelalüli.
Ma annaksin nüüd nõu teistele liivakate pidajatele. Kuna on teada et liivakad on väga head hüppajad, siis ärge pidage neid 25-30cm kõrgusega akvades ega terrades. Või nagu Pinto soovitab, siis ehitage vahekorrus, et liivakas saaks seda kinnist kaant uudistada ja vajadusel sellel oma hambaid proovida. Vastasel juhul hakkavad liivakad vastu terra või akva lage hüppama ning varem või hiljem juhtub surmav õnnetus.
Sniffi enneaegne surm oli meie lastele suur üleelamine.
Meie kadunuke Sniff oli oma vennakestest kõige elavam, osavam ja võimukam liivakas.