Postitatud: 23. märts 2010, 15:15
Mul suri ka teine deegu ära, kui vennad olid umbes 4 aastased. Kole kahju oli seda allesjäänud deegut vaadata ja nii saigi talle seltsiline (ka isane) ostetud. Sellest on nüüd juba varsti aasta möödas, aga nad on ikka veel eraldi puurides. Kui alguses põrandal neid kokku lasin, siis väike hirmsasti kartis ja jooksis suure kisaga eesta ära. Mingi hetk said nagu tuttavamaks ja sai nad ühte puuri pandud. Õnnestus mingi paar kuud neid koos pidada, kui tuli suur kaklus ja pidi jälle eraldama. Vana kakles ka enne oma vennaga vahest päris kõvasti. Kuigi tundub praegu, et see väike on just sõjakam ja hakkajam, et norib tuli - tal oli kombeks ka vana selja tagant sabast naksata, kui nad koos puuris olid. Nüüd siis saavad iga päev ainult korra põrandal kokku - algul on rõõm suur joostakse üksteise järel ja siis nakitsetakse ja puhastatakse teineteise kasukat. Aga natukesa aja pärast hakkab jälle see selgitamine, et kumb peremees on. Nas ajavad ennast hästi kohevile krigistavad hambaid ja keerutavad üksteise ümber. Nii kaua pole tahtnud oodata kuni jälle karvupidi koos on ja veri väljas - nii, et olen ühe neist siis puuri jälle tagasi tõstnud. Nii, et peavad ülejäänud jooksuaja ükshaaval jooksma. Puurid on muidu kogu aeg kõrvuti olnud ja nad on ikka omavahel päris tuttavad, aga jah kuna pole selge kumb on peremees (kumbi ei taha alla anda), siis ei saagi neid kokku panna.